Thessaloniki

Pean külmkapist leitud pudeliveega hambaid pesema. Öömaja peremees uurib asja ja lubab, et kohalik omavalitsus tegeleb küsimusega. Meil pole kreeklaste omavalitsusse just palju usku, kuid vesi taastub siiski enne objektidele lahkumist. Omavalitsus lebab paar korrust allpool ja on koridori tööriistu täis laotanud.
Satume kohe papptopsikohvi otsa. Kreeklaste armastus papptopside ja plastkaante vastu on hämmastav.
Jalutame läbi Ano Poli ehk vanalinna, mis nagu nimi ütleb, asub üleval. Puid ja teisi taimi on palju. Majaseintel vohab viinapuu, aias kasvab hurmaa. Vanalinn ise pole kuigi romantiline, aga see on jäetud kohalikele ega ole nännipoodidega ära rikutud. Linnaosa poolitab 14. sajandi linnamüür.
Joome siin ja seal kohvi. Püüame pääseda Püha Pauluse kirikusse, mis on kinni. Ronime üles mäkke, mille on vallutanud hõbelehine öövihk, invasiivne ruderaal Põhja-Ameerikast. Pääses plagama ilmselt siitsamast Thessaloniki põllumajanduskoolist. Mäe otsas on kaardi andmetel amfiteater. See on tara taga ega näe läbi aialippide kuigi antiikne välja. Kreeklane on siia jõudsalt prügi tassinud ja ka konid peavad neil kogu aeg silma all olema.
All-linnas teeme sama ebaefektiivse katse vaadata Ristija Johannese kiriku katakombe. Tara on ees ja katakombid remondis. See-eest surume end sisse Agia Sofija kirikusse, kus plastmasslillede kuhilate järgi otsustades algab pulm.
Rannapromenaad kihab inimestest. Osad voorivad ostukottidega varustatult edasi-tagasi, ülejäänud söövad suitsu kimudes ning lõugavat diskot ja jõuravaid mootoreid trotsides tänavakohvikutes. Aristotelese väljakul on mootorid veidi kaugemal ja õues lärmi vähem kui toas. Aristoteles vaatab postamendilt tsivilisatsiooni allakäiku halvakspanuga, läikima hõõrutud varvas õieli.
Kokku kõndisime ära 13,3 km, miska siirdume väljateenitud lugemispausile ja internetti.