saarelt ära

Pakime ja sööme kogu toidu, mis veel järgi on.
Marsime reipalt ühest taksopeatusest teise, saamaks teada, et tänav on kinni ja lähima tunni jooksul ei liigu seal ükski takso. Askeldavad inimesed värviliste õhupallidega ja tähistavad midagi, mis on seotud teise maailmasõjaga. Esimesse peatusse tagasi, kus taksot muidugi ei ole. On buss. Buss oli seal ka enne, aga arvasime, et me bussiga ei jõua. Juht väidab, et jõuab. Räägib terve tee telefoniga advokaadi juurde minemisest.
Skala Prinoses on terve rodu praame. Meie oma on punane.
Taas Kavalas. Praamiputka taga marsivad omaette sõjaväelased. Tänaval tunglevad inimesed suhkruvatiga. Kõik tulevad bussijaama poolt ja suunduvad praamisadamasse. Rähkleme end bussini. Saame pileti ja üle tee putkast pirukat, et bussis mitte nälga surra. Sest nii võib juhtuda. Seekord on aeglane buss ja peatub iga kord, kui keegi „peatus“ hüüab. Kaugemal sillerdab meri ja sinetavad mäed. Lähemad mäed on rohelised.
Thessaloniki bussijaamas leiame ilmeksimatult nurga tagant taksorivi, sest põlgame 46-minutilist kõndimist liiga pikaks. Juht otsib kaardilt tänavat. On jah üks pisike tänav. Tiirleme ümbruskonnas, kus kõik teeotsad on varustatud keelumärkidega. Automaatpiloot käsib kogu aeg paremale keerata. Juht läheb järjest rohkem elevile.
Muugime end majja. Ehtne kreeka maja. Natuke poolik. Toas pudel roosat veini ja rõdult vaade naaberrõdule. Õhtul leiame söökla. Tuleb lihtsalt minna lärmi ja vilkuvate tulede suunas.
Eelmine
jalutuskäik
Järgmine
Thessaloniki

Lisa kommentaar

Email again: