Nikolause juurest saab siiski omletti, kohvi ja mahla, poevanamehelt õuna ja nurga tagant pagarilt moona ekspeditsiooniks.
Ekspeditsioon algab bussipeatusest. Juba eile sai välja selgitatud, et esimene buss Ano Meriasse läheb 9:45, mis on muidugi ebamõistlikult hilja. Kreeka süsteem. Veidi enne kümmet olen just kaardilt nukralt tuvastanud, et ees ootab 5-6 km lauspäikest ja asfalti, ja müürilt alla hüpanud, kui käänaku tagant ilmub nähtavale roheline buss.
Bussijuhiga sujub suhtlemine kreeka keeles, ilma et ma sellele eriti mõtleks. Keel on siiski kuskil alles.
Pea kõik sõidavad küla lõppu ja koos minuga hakkavad raja alguse suunas astuma kaks pensionäridest paari ja üksik meesterahvas pederastotškaga. Kui monopati mere suunas hargneb, rühivad teised siiski mööda asfalti edasi ja jätavad raja mulle. See mulle meeldib.
Kõrvalepõige künkal asuva kabeli juurde ja paistab, et üks paaridest tuleb mulle ikka mööda rada järele. Kabeli juurest on vaade Polyaigose ja Kimolose saartele.
Ei võta kaua aega, kui paistab Livadaki rand. Keegi on ehitanud kividest torne, puu all päevitab paljas mees ja kalju varjust ujuvad välja matkapensionärid. Õnneks on puud. Vallutan ühe puualuse ja lähen ujuma. Tuleb paat ja toob inimesi juurde. Siin pole küll hirmus palju turiste, aga piisavalt, et oleks põhjendatud tulla novembris.
Vesi on soolane ja läbipaistev, rand kivine.
Loen peatüki lõpuni. Tuleb tuul ja selle toel lähen mäest üles küll. Edasi on palav. Kivised rajad üles ja alla, kõrval madalad müürid, terrassid, siin-seal karjuste onnid ja eeslitallide varemed. Vaated sillerdavale merele. Randades on inimesed, rajal neid seega enam pole. Varju on vähe. Jälle. Meenutan eile õhtul vaadatud Gröönimaa pilte. Kui kunagi tundus veider pakkida, kui passikoopiaid ei pea kaasa võtma, siis nüüd pole justkui õige reis, kui mütsi ja kindaid ei ole vaja.
Nelja paiku olen tagasi Choras. Kohvikus harutab paar pensionäre nuputamismänguasju lahti, teises lauas mängitakse malet. Selline tore kohvik.
Võtan kaasa viinamarjad ja lähen loputan soola maha. Raamatulugemise taustaks päikeses küla, siis päikeseloojanguline küla, siis tuledes küla. Sööma ei viitsi minna, pagari juurest soetatud kraami on veel alles.
Lisa kommentaar