Kella üheteistkümneks viib Irene mind sadamasse. Ta räägib, et hooaeg hakkab lõppema, kuid ta elab ka talvel saarel ja puhkab. Veidi igav olevat ka. Tal on kaks tütart, kellega tegelemine sisustab osa aega. Saarel on kool kuni keskkoolini.
Sadamas toimub viivitus. Praam tuleb rohkem kui tunniajase hilinemisega ja kepsutab Iose ja Santorini suunas. Järgmine peatus on Amorgosel ja mõtisklen veidi selle üle, miks olen oma marsruudi nii üles ehitanud, et tulen Amorgosele alles järgmisena. Ilmselt ei oleks ma Koufonisialt kuidagi Astypaleale saanud. Need kumbki ei ole väga tugevalt välismaailmaga ühendatud.
Kogu transpordiüritusega saan ligi pool raamatut läbi. Raamatus enamasti nälgitakse ja minu vasakul käel oksendatakse, mistõttu ma ei saa lõpuks enam aru, kas mul on kõht tühi või mitte. Praam teeb üsna veidraid liigutusi tõepoolest ja kapten ei tee ilmselt midagi reisijate säästmiseks.
Koufonisia on tegelikult saartegrupp, millest üks saar, Pano Koufonissi, on asustatud. Tõlkes on need õõnsad saared. Õõnsusi lähen homme vaatama.
Sadamas käib sebimine, kuigi praamist tuleb välja vähe inimesi. Minu tarbeks on pisibuss, mis mind 200 meetri kaugusele öömajja sõidutab. Ei saa aru, kas juht räägib inglise või kreeka keeles. Öömajas on jälle ilus tuba ja rõdul pehme padi lösutamiseks.
On imelik lõuna ja õhtusöögi vaheline aeg, aga kogu saabunud seltskond on läinud süüa nõudma. Söök koos õlle ja kassidega maksab viis eurot. See tundub olema üks tore koht.
Küla on pastoraalsem kui Chora Folegandrosel, majade juures suured aiad puude ja lilledega. Ringi luusides kuulen kirikust laulu ja hiilin sisse. Papp laulab ja vahele loevad või laulavad kordamööda kolm naist. Vanem naine ütleb kahele nooremale, mida tuleb teha. Kirik on pisike, värviline ja lõhnab viiruki järele.
Ritsikakisa akna taga.
Lisa kommentaar