Täna on taevas pigem pilves, mis sobib saarele tiiru peale tegemiseks. Kõigepealt on hulgem randasid, enamuses liivased, ääristatud oranžide kivimoodustistega. Pisina ehk bassein on auk kivis, mis pildi pealt hulga suurem tundus. Ka Gala rand, mida tükk aega taga otsin, on tunduvalt pisem kui pildi pealt paistis. Tutvun soomlastega, kes lähevad edasi Parosele ja Santorinile ja kurdavad, et neil on puhkust ainult kümme päeva. Pori randa sean ennast pikemalt sisse, ootan päikest, mis tulebki, ja ujun helerohelises vees. Muidu loen raamatut.
Teispool Pori küla peab rada saare teist külge pidi jätkuma. Alguses jätkubki, ainult korra tuleb üle kiviaia ronida. Mõne aja pärast kaob rada puhmaste vahele ja edasi tuleb improviseerida. Eksida pole kuhugi, sest saar on pisike, aga osa puhmaid on okkalised. Korraks näen ülevalpool eilseid sakslasi nõutult ringi vaatamas. Puhmad taanduvad ja veidi aega läheb päris libedalt, kuniks ees on kiviaia külge paigaldatud traataed. Kiviaia peale ronides on traataed alla põlve, aga teisel pool ju kiviaeda pole ja hargivahe jala mahapanekuks liig lühike. Seisan aial, meenutan ühte Alus sooritatud hüpet ja maandun hetke pärast teisel pool elupõõsas. No tõesti. Järgmine aed on õnneks ilma traadita. Puhmastikust kogunevad mind vaatama kitsed. Taamal paistab kapitaalne aed ja asjaolu, et kitsed on koos minuga siinpool, ei tähenda head. Siiski, veidi enne merrekukkumist on traataias eemaldatav aiatükk. Ja sealt läheb rada tee suunas. Rajal on tohutus koguses kitsi ja enne teed miski majapidamine. Kaks koera, köies, suured ja hauguvad. Inimesi pole näha, aedikust kostab hirmsaid hääli ja üle serva ilmuvad nähtavale suured roosad kõrvad. Sead, tunduvad kuidagi agressiivsed. Teise koera selja taga paistab tupik, kuigi sealt võiks tee peale saada. Ma ei saa ka täpselt aru, kuhu ta köis kinnitub ja kui pikk see on. Igaks juhuks ei hakka lähemalt vaatama, vaid proovin siin ja seal üle aia ronida. Kive trepi ehitamiseks on neetult vähe. Pagana kreeklased, selle asemel, et ehitada traditsioonilisel viisil kiviaed, millest inimestel oleks mugav üle ronida, panevad traataia. Lõpuks vantsin siiski ennistise aiaaugu juurde tagasi. Kitsekari jõlgub mul kogu see aeg sabas, seega kinnitan augutäite igaks juhuks kindlamalt oma kohale. Kitsed jäävad mulle hämmeldunult järele vaatama. Tiir ümber aia, olen just koera juurest teele pudenenud ja sammun ausa inimese näoga mööda teed, kui majapidamisele läheneb auto. Selles istuv mees naeratab ja noogutab, mis tähendab, et peab olema ka mingi ortodokssem viis siia laekumiseks.
Külas tagasi, söön ja joon ja lähen raamatut lugema.
Lisa kommentaar