Astypalea on metsik, huvitav ja raskelt navigeeritav.
Hakatuseks tukun natuke, siis loen Zweigi, kelle pikad lehekülgikatvad laused meenutavad Thomas Manni, aga on lihtsamini jälgitavad. Samas on tal huvitav täismineviku kasutus: ilma abiverbita.
Vaatan, et mul on olnud kaasas raamatuid viies keeles. Kuigi valiku kriteeriumideks olid ainult pehmed kaaned ja ilukirjandus, siis on kõik seniloetud kokku moodustanud üllatava sümbioosi. 12st kaks on veel puutumata (aga kaks olid juba kodus alustatud).
Parosel algab võitlus istekohtade pärast kohvikus. Varapimedas tulijatel on siin olnud teatav eelis. Sagin läheb väga suureks, mistõttu liigun korrus kõrgemale pool-väliskohvikusse. Seal on rohkem valgust ja õhku. Veel on ka vähe inimesi, aga see ei kesta kaua.
Piraeuses kannab rahvahulk mind sellesse mulku, kuhu paar nädalat tagasi pimedas saabusin ja kust metroo tagasi pealinna poole sõidab. Kaks peatust enne lennujaama tuleb välja tulla ja kohe metroopeatuse ees ongi bussipeatus. Tundub, et sõidan jänest. Lennujaamale üks kõige lähemaid ööbimisvõimalusi on Artemidas.
Öömaja on märgistamata ja asub guugli meelest naaberkvartalis. Olles majanumbri abil tuvastanud õige maja, küsin kõrvalt apteegist, kus selline majutusasutus võiks olla. Apteeker võtab märkmiku, helistab ja teatab, et tuli inimene. Paistab, et see ei käi nii mitte esimest korda. Tuleb naisterahvas võtme ja poisiga ja ilmneb, et asutus on samas majas kahetoaline korter.
Mererannal on rida suletud restorane, elektrisinine vesi ja roosad mäed. Lõhna järgi leian kaks burgeri- ja pitsakohta. Mõlemad inimtühjad ja ebaõdusad. Pitsa saab õnneks kaasa võtta.
Ajagraafik ennustab homseks mõlemas lennujaamas nii vähe aega, et õlut ei jõua juua ja tuleb kaine peaga koju tulla.
Kommentaarid
Lisa kommentaar