Võtan raamatu kaasa ja sõidan Vathi lahe äärde. Teel teen peatuse kohas, kus süstamatkajad asju pakivad. Täna võib neid Choras näha.
Laht on ümmargune nagu järv. Ühes servas kõva liiv ja aegamisi sügavaks minev vesi, teises servas tohutu kogus prügi. Kärbsed, kukekiremine ja teineteisega üle küla suhtlev vanapaar. Siin ka.
Raamat lõpeb ootamatult ruttu. Satiir eurokorrektsuse pihta. "Nii nagu tänapäeval harrastatakse mitmel pool keskaja võitluskunste, nõnda hakatakse ehk tulevikus harrastama ka Euroopat, see säilib kui nišitoode."
Tuppa tagasi uue raamatu järele. Venice is a fish. Veneetsia on kala. Tiziano Scarpa sensuaalne teejuht. Kõrgenenud turistivaenulikkuse tingimustes on raamatulugemine kõige õigem viis Veneetsiat külastada. Kõik kohad tulevad tuttavad ette, väljaarvatud nätsuga mäkerdatud sein. Sellest pole kuulnud ka guugel, mis tekitab küsimuse, kas see on ülepea olemas. Terrassil puistab keegi turist kõik möödujad jaburate küsimuste rahega üle.
Pärast õhtusööki jään praamipiletiputkas šveitslastele pihku ja lähen nendega õlut jooma. Kuna mul on kaasas Zweigi eilne maailm, siis nad avastavad, et võime ka saksa keeles rääkida. Tõepoolest.
Lisa kommentaar