Alustan raamatut "Minu Ahvenamaa". Sest et saared. Juba esimestel lehekülgedel muutun närviliseks. Autoril on riidekapis ainult seelikud ja ta ei salli vaikust. Peab ikka üks hirmus inimene olema. Esiti läheb ta suveks Kökarile külalistemajja abiliseks ja on hingepõhjani pettunud, et see pole suur hotell, kus ta saaks teenindada "kõrgetasemelisi kliente". Üle nädala, kui tal on tööst vaba aeg, sõidab ta ära sellelt "mittemidagiütlevalt saarelt". Kökar, mis on minu mälestustes üks kõige lahedamaid kohti kogu Ahvenamaal! Lõpuks õpib ta siiski hindama nii vaikust ja rahu kui ka Ahvenamaad ja Kökari saart. Hakkab üksiti täiesti mõistliku inimese juttu ajama, unustades esialgsed banaalsused.
Praamipiletivahendaja saadab sõnumi praami koordinaatidega, lisades juurde, et ei vastuta andmete õigsuse eest. Helistab Riigikohus ja teatab, et 7 punkti 10st. Ei midagi vaimustavat, aga üle lati. Tuleb suulise eksami materjalid koti- ja tahvlipõhjast üles otsida. Mis on muidugi tüütu. Ennast tsiteerides: kui see ka pole õige mägi, siis on varemgi käidud lihtsalt mäe otsast alla vaatamas.
Vedelen hotellitoa rõdul ega suuda koristajat ära oodata. Ainus, mis ma õpin, on see, et kui midagi natukeseks õue jätta, on see veidi aja pärast kaetud õhukese soolakihiga. Öömaja telefonile keegi ei vasta, saadan booking.com'i kaudu sõnumi ja lähen randa.
Rannas on suur tuul. Nagu ka igal pool mujal. Kõrvad ja raamatulehtede vahed on kiirelt liiva täis ja lahkun peale vees hulpimist.
Sadamas korraldab kapten Kostas elu, näidates, kes peab kuhu istuma ja kes kuhu parkima.
Praam jääb pool tundi hiljaks, aga see on Dodekaneesia praamidega sarnane pisike praam, kus võib ringi liikuda ja inimesed autodekilt peale lähevad. Olen ainus reisija, kes praamile läheb, sadamas parvlevad kohalikud krabavad autodekilt mingeid pampe ja kaste ega sõida kuhugi.
Sadama varjust väljas, sõidab praam kenas küljelaines ja õõtsub hoolega küljelt küljele. Osa reisijaid püüab ennast kramplikult hoida horisondiga risti, mis on ka huvitav vaatepilt. Vesi võbeleb korrapäratult üles alla, tuul puhub vahustelt laineharjadelt pritsmeid. Kui päike korraks pilve taha läheb, võtab meri senise tumesinise asemel halli tooni.
Amorgosel randudes on päike juba madalal. Hotelli soovitatud laenutuspunktist saan sinise Fiat Panda, rendimees patsutab mulle õlale ega soovi auto kohta midagi rääkida. Vaatame ainult koos, et paak on tühi. Bensujaamani on üks kilomeeter käega laias kaares viibatud suunas.
Sõidan esiti kuhugi kohvikute vahele, vaatan kaarti, teen kannapöörde, püüdes seejuures mitte vette kukkuda, ja saan õigele teeotsale pihta. Järsus U-kurvis sureb mootor välja ja saan käsipiduriga kohaltvõtmist harjutada. Bensiinijaam on mäe otsas. Nad juba teavad, et kui tuleb inimene, peatub ja vaatab, et luuk on teisel pool, siis see on turist. Edasi on minu teepoolel hulk valgustamata installatsioone, aga vastu ei tule õnneks kedagi.
Auto pidin tegelikult võtma teisel päeval, aga öömaja transfeer maksis üllatuslikult 8 eurot ja auto tagastamine teises külas ainult viis. Vahet ju pole, kummal päeval autoga sõidan. Siis mitte rolleriga. See on juba suur saar, kahe peamise küla vahe on 25 km. Kui üle mägede teed veel ei olnud, oli kumbki saarepool täitsa omaette ja ühendust peeti mere kaudu. Seepärast on ka saarel kaks sadamat, millel mõlemal iseseisev praamigraafik.
Öömaja uksel mind juba oodatakse. Vinge labürint neljal korrusel, mina elan kõige kõrgemal. Tuba on vägev. Sellel saarel on ka lõpuks värsket kala, mida saab külmkappi vaatama minna.
Väljas tundub olevat korralik torm.
Kommentaarid
Lisa kommentaar