Ma ei tea, kuidas selle autoga seni sõidetud on, aga keskmiseks kütusekuluks näitab tabloo 7 liitrit sajale. Karm. Mul õnnestub see hommikuga 6,9 peale tuua. Kuigi jah, 60 km/h jääb kiiruselaeks ja viiendat käiku vaja ei ole. Tee koosneb kurvidest ja kitsedest. Kitsedel olevat komme esineda keset teed pimedates kurvides. Täna hommikul on nad teel sirgetel lõikudel ja kurvides alles harjutavad tee kõrval.
Esimese hooga sõidan saare teise otsa Liverose lahte. Või pigem teise hooga, sest esimese hooga jõuan Paradhisa-nimelisse randa, mis kubiseb prügist. Liverose lahes on vaadatav objekt, mida turismikataloogid ei tunne ja pagan teab, kuidas ma selle üles korjasin. Objekt igatahes on olemas ja selle nimi on Olympia. Eelmine nimi olevat iroonilisel kombel olnud Sisemaa, selle olevat karile ajanud piraadid ja vrakk on esinenud filmis "Suur sinine". Filmi ma pole näinud. Ka kogu muu info peale vraki olemasolu on kaheldava väärtusega. Vrakk on lahes nukralt kreenis ja vesi pritsib roostes keres olevatest aukudest läbi. Väga suur prügi. Lõhnab kitsede järele.
Järgmine tükk ajalugu on Chozoviótissa klooster, mis on budistliku kombe kohaselt uuristatud mäekülje sisse 260 meetri kõrgusele merepinnast. Klooster ise on mõistagi ortodoksne. Budistidel polnud ka tihtipeale merd kusagilt võtta. Klooster on meeldetuletus sellest, et süüria põgenikud on siin juba ammustest aegadest probleem olnud, sest kloostri asutasid Süüria kõrbest araablaste eest põgenenud mungad umbes 10. sajandil. Munki on praeguseks alles kolm ja need pole enam originaalid. Klooster on valgeks lubjatud, alguses see nii ei olnud ja siis sulandus see täielikult kaljuseina. See alles oli tahtejõud ja visioon, tulla võõrale saarele, näha püstloodis merest tõusvat kaljut ja otsustada, et sinna üles ma teen omale koopa. Siit on saanud arhitektuurilist inspiratsiooni Le Corbusier. Üles kabelisse pääsemiseks peab naisterahvas omale ümber keerama hõlsti, et toetada patriarhaatlikku maailmavaadet ja olla abiks nõrga enesekontrolliga meesterahvastele. Õigluse huvides tuleb lühikestes pükstes meestel jalga tõmmata hiina riisikorjaja püksid, üks suurus sobib kõigile. All sildil on igaks juhuks kirjas, et klooster riideid ei laenuta. Ei tasu alati uskuda, mida kreeklane kirjutab, eriti kui ta on huvitatud korjanduskasti täitmisest. Üleval on väike ikoone täis atmosfääriline ruum. Neil peaks olema ka käsikirju alates 10ndast sajandist, aga need on muidugi peidus. Ma ei julge küsida, kuidas nad kreeka keeles mäejutlust alustavad. Selle asemel pildistame koos austraallastega kasse.
Ajaloost praeguseks aitab, sest all on paar randa. Need tundusid piltide järgi kõige meeldivamad, pealegi käis nende juurde märkus, et inimesi siin palju ei käi. Püha Anna kabeli juures on kõik kohad hõivatud. Rand on ka hästi pisike. Veidi kividel turnimist viib ümber nurga Kambi randa. Seal on üks paljas mees ja üks siuke saabub kohe minu jälgedes. Varjume igaüks oma kivi taha. Kivi on ka tuulevarjuks hea, sest tuul on kõva. Võtab ajuti merelt peotäie vett ja pritsib mööda randa laiali. Rand koosnebki ainult hallidest kividest, see pole suurem asi rannasaar. Hulbin vees, loen raamatu läbi. Raamatu lõpuks tundub see Janne sellise inimesena, kellega võiks isegi juttu puhuda.
Ettenägelikult on mul kotis veel üks raamat. Vapaana elämisen taito. Vabana elamise kunst. Autorid Päivi ja Santeri Kannisto. Abiellusid 2004, müüsid maha korteri, ütlesid üles töökohad ja läksid mööda maailma kolama. Nüüd on kirjutanud raamatu, mis alguses esitatud teeside järgi otsustades tundub olevat mingit sorti anarhismi ideoloogia. Raamatut mahitas soomlaste matkapood Partioaitta. Alguses esitatakse lihtsustatud tõdesid, millest enamusega ma nõus ei ole, kuigi saan aru, miks inimene võib nii mõelda. On ka häid kohti, näiteks kirjeldus Martti Ahtisaarist: "kuidas selline mees võiks teisi aidata, kui ta ei suuda isegi oma ülesöömist talitseda?" Ühe serblase reaktsioon sellele, et Ahtisaari sai Nobeli rahupreemia.
Saarel ootab ees veel ajalugu. Seda on nad siin Küklaadidel hulgi maa seest välja kaevanud, eelmisel saarel uuris hommikusöögikohviku poiss minult, kas ma olen arheoloog. Amorgos, nagu kõik ümberkaudsed saared on vahelduva eduga kuulunud erinevatele Kreeka linnriikidele, veneetslastele ja türklastele. Kõige esinduslikum katkiste kivide leiukoht siin saarel kannab nime Minoa, millel ei peaks olema seost Minose kultuuriga. Teen Katapolas väikse tiiru, võtmaks kokku julgust, et siseneda autoga pilusse, kuhu osutab nool. Terve tee loodan, et keegi vastu ei tule. Ei tule. Üksikud muud turistid lähevad jala. Häh.
Objekt koosneb müürijuppidest ja ogalistest taimedest, mis on tara taga. Midagi sellist olen ma juba Kreekas kohanud: Plateia, Theologos, Maraton. Arheoloogiliste vaatamisväärsuste turustamisel pole nad kirjeldustest palju kaugemale jõudnud. Ringi uidates leian tagapool eemalduva aiatüki ja ronin kaasturistide imestuseks muististe otsa. Hellenistlikud müürijupid on muljetavaldavad ja pool Apolloni kuju annab peaaegu vaatamisväärsuse mõõdu välja. Mäe otsas asuv küla jäeti neljandal sajandil maha ja koliti sadamasse. Leide on alates neoliitikumist. Veel ühed turistid leiavad aias mulgu.
Kolan veidi Choras, mis on üks kolmest peamisest külast saarel. Neil on pea igal saarel chora-nimeline küla ja see põhimõtteliselt tähendabki küla või väikest linna. Küla on inimtühi, kõik peavad siestat. See mulle sobib, saab rahus rahvusvärvides maju pildistada. Kreeka ja Soome rahvusvärvides.
Sellega on kõik vaadatud ja võib auto tagasi viia. Kuigi bensiini on veel nii palju alles, et peaks veel esimese käiguga mõnest mäest üles-alla sõitma.
Viinamarjad on siin kõvasti odavamad kui eelmistel saartel.
Lisa kommentaar