Nisyros

Väisan pagarit ja kulgen esialgu eilset rada pidi kuni Moni Evangelistriani. Monopati alguses tegelevad kutid tee puhtaksrookimisega. Kreekas on tekkimas liikumine „tagasi meie radade juurde". Kloostrist edasi läheb tee teiselt poolt amfiteatrit ja mäeaheliku vahelt läbi. Peletan lendu hulga pruune huilgavaid linde ja üle tee vonkleb pikk sale madu. Teisel pool mäge on kaldeera tasandik, roheline ja üksikute puudega. Teen puudesalus pirukapeatuse. Teisel pool orgu veerevad järjest mäest alla bussitäied turiste. Rada kohtub asfaltiga, päike lajatab kuumusega lagipähe. On üksikud puud, aga mitte piisavalt.
Tähelepanu pälvib erksavärvilistest kividest koosnev mägi ja pisike silt „geoloogiline vaatamisväärsus nr 8“, hispaania keeli on seal suitsuaugud. Siin peaks olema kaks alternatiivkraatrit. Kokku on kraatreid viis, enamus inimesi käib ainult kõige suurema, Stefanose juures. Maas on erkkollast kivimit, lehkab kõvasti mädamuna järgi ja siit-sealt kerib auru. Turnin mööda mäge päris kõrgele enne kui näen kahte kraatrit teisel pool. Megalos Polyvotis. Siin polegi kraatrid mäekujulised nagu Vesuuv, vaid augud maa sees. Kraatri juurde spurdib noormees, teeb pildi ja spurdib tagasi. Võib üksiti imetleda mind üleval vaatepostil. Buss laseb juba signaali. Ukerdan alla ja luurin kahe kraatri vahel. Auru tuleb kõvasti. Teises süvendis on keskel miski muda meenutav ollus. Spuuki.
Aleksandrose kraater jääb mulle tabamatuks. Miskid vaod mööda maastikku. Kõvasti mingit kanarbikku meenutavat taime kasvab siin.
Peavaatamisväärsus elik Stefanose kraater on hiiglaslik auk keset tasandikku. Kraatri põhja viib tallutud rada. Kuskil mulksub kõvasti ja aurab igast otsast. Palav. Maakoor peaks siin kohati olema ainult 20 cm paks. Ei tahaks selle koha peale eriti astuda. Keskel on keev muda. Viimati purskas Stefanos aastal 1888, ka 1933. aasta maavärin ajal toimus vist midagi. Igatahes on tegemist tegevvulkaaniga. Lahkun mulksuvast katlast kiirelt üles tuule kätte.
Kraatri serval peavad hipid kohvikut ja müüvad fotosid. Neiu ütleb, et on kohalik ja parim aeg pildistamiseks on talv. Enamus inimesi ostab kraatri panoraamvaate. Ma võtan veepiisad pärast tormi. Lihtsalt sellepärast, et inimene pildistab oma kodukohta ja näeb seda ilusana.
Tasandiku teisest servast läheb rada edasi. Läbi kalkuniparve ja sigade. Kirjelduse järgi on monopati pisut karvakasvanud ja selle leidmine eeldab kogenud saarematkaja silma. Kohtun rajaga mitu korda, aga lõpuotsa ronin küll täitsa metsikult mööda terasse. Peab veel silma harjutama. Edasi on kruusatee, kõva tuul ja taamal Astypalea. Osa merd tundub heljuvat pealpool horisonti. Lõpuots taas monopati. Terrassist eristab seda kivisillutise jäänuste olemasolu.
Hotellitoa taguse terrassi on vallutanud pisikesed mustad kassid. Üks on aktiivkass ja kiusab teisi.