Ärkamine ja kogu hommik on kuidagi uimased. Ei saa, aru, kas siin
hotellis hommikusööki antakse või mitte.
Istutan end omatehtud kohviga
rõdule ja püüan tabada interneedust. Interneedus on tabamatu. Siin on
saareülene eurorahadega võrk, aga see, sinder, tahab parooli. Mul
parooli pole. Jahmerdan nii kaua, kuni näen praami saabumas, millelt
laaditakse maha hulk valgetes põlvpükstes sakslasi. Häh, seda oleks nüüd
küll pidanud ennetama.
Ei märka kusagil ka Dimitrise infopunkti ega pagarit ja uimerdangi hommikusöögita läbi Mandraki, kuniks majad ära lõppevad. Tundub, et on rada. Tuleb vastu mees ja küsib kuhu lähen. Kinnitab, et on rada ja läheb õigesse kohta, tuleb pöörata paremale ja panna müts pähe. Müts mul on. Hargnemisi on mitu ja kuna rajakirjeldus on teispidise suunaga, siis tuleb pigem juhinduda kõhutundest. Lisaks tuleb parandada oma kreeka keele oskust. Teejuhis tähendas ilmselt „igal juhul alati paremale, ka siis kui see näeb välja nagu mõttetu kitserada". Taban poisi labidaga, kes kinnitab, et suund on õige. Teispool asfalti on monopatile taba ette pandud ja kohtun sellega uuesti pärast mõningaid kurve.
Pisike klooster, edasi tuleb veidi mahajäetud põllumajandusmaastikku ja siis viib rada suurepärasesse amfiteatrisse. Kõik mäed on terassistatud. Liigun stiilis „viis sammu ja pilt“. Jääksingi vahtima, kui valjenev kõhukorin ja siin-seal leviv laibalehk ei sunniks edasi minema.
Emborios on vulkaanivaatega tavern, kus saab salatit. Kõrvallaua taanlastel on Nisyrose kaart, samas stiilis nagu Tilose oma, väidetavalt ostetud Mandrakist. Ei taipa küsida, kust täpsemalt ja kas sel aastal, sest mingit sorti kaardid peaks olema ammu läbi müüdud.
Küla servas on saun, kuumus tuleb otse vulkaanist. Nagu päris, äge. Kena monopati suundub alla, kuniks rada lõpeb ja rändan veidi tihnikus. Nii ongi ette nähtud, lihtsalt siitpoolt on veidi keerulisem saada pihta kohale, kus „ja sealt jätka ilma rajata“. Viimast monopati lõiku ei leiagi üles ja vantsin mööda asfalti.
Palis on rand. See oli ka põhjus, miks läbida rada tagurpidi. Rannas on mõistlik lõpetada, mitte alustada. Kuskil servas pidid olema kuumaveeallikad ja võimalus istuda kivil kuumas vees. Aga kuna ma ei mäleta selle jutu juurde kuulunud üksikasju, siis ujun niisama. Liiv põhjas on küll soe.
Palist tagasi Mandrakisse on 4 km. Võtab aega 40 minutit.
Kaardiotsingud lõpevad šokolaadi ja puuviljadega ning kolme pagariäri lokaliseerimisega. Kitsad tänavad, värvilised ukse- ja aknapiidad, üksikud rollerid, varjud tänavatel. Võtan capuccino, kõrvallauas on Siiri-Viivi-Sõnajalg. Kõik möödujad on varustatud siniste kilekottidega. Neisse pakitakse poekraam.
Internetti leidub office'is, pean pärast ainult tule ära kustutama ja ukse kinni panema.
Ei märka kusagil ka Dimitrise infopunkti ega pagarit ja uimerdangi hommikusöögita läbi Mandraki, kuniks majad ära lõppevad. Tundub, et on rada. Tuleb vastu mees ja küsib kuhu lähen. Kinnitab, et on rada ja läheb õigesse kohta, tuleb pöörata paremale ja panna müts pähe. Müts mul on. Hargnemisi on mitu ja kuna rajakirjeldus on teispidise suunaga, siis tuleb pigem juhinduda kõhutundest. Lisaks tuleb parandada oma kreeka keele oskust. Teejuhis tähendas ilmselt „igal juhul alati paremale, ka siis kui see näeb välja nagu mõttetu kitserada". Taban poisi labidaga, kes kinnitab, et suund on õige. Teispool asfalti on monopatile taba ette pandud ja kohtun sellega uuesti pärast mõningaid kurve.
Pisike klooster, edasi tuleb veidi mahajäetud põllumajandusmaastikku ja siis viib rada suurepärasesse amfiteatrisse. Kõik mäed on terassistatud. Liigun stiilis „viis sammu ja pilt“. Jääksingi vahtima, kui valjenev kõhukorin ja siin-seal leviv laibalehk ei sunniks edasi minema.
Emborios on vulkaanivaatega tavern, kus saab salatit. Kõrvallaua taanlastel on Nisyrose kaart, samas stiilis nagu Tilose oma, väidetavalt ostetud Mandrakist. Ei taipa küsida, kust täpsemalt ja kas sel aastal, sest mingit sorti kaardid peaks olema ammu läbi müüdud.
Küla servas on saun, kuumus tuleb otse vulkaanist. Nagu päris, äge. Kena monopati suundub alla, kuniks rada lõpeb ja rändan veidi tihnikus. Nii ongi ette nähtud, lihtsalt siitpoolt on veidi keerulisem saada pihta kohale, kus „ja sealt jätka ilma rajata“. Viimast monopati lõiku ei leiagi üles ja vantsin mööda asfalti.
Palis on rand. See oli ka põhjus, miks läbida rada tagurpidi. Rannas on mõistlik lõpetada, mitte alustada. Kuskil servas pidid olema kuumaveeallikad ja võimalus istuda kivil kuumas vees. Aga kuna ma ei mäleta selle jutu juurde kuulunud üksikasju, siis ujun niisama. Liiv põhjas on küll soe.
Palist tagasi Mandrakisse on 4 km. Võtab aega 40 minutit.
Kaardiotsingud lõpevad šokolaadi ja puuviljadega ning kolme pagariäri lokaliseerimisega. Kitsad tänavad, värvilised ukse- ja aknapiidad, üksikud rollerid, varjud tänavatel. Võtan capuccino, kõrvallauas on Siiri-Viivi-Sõnajalg. Kõik möödujad on varustatud siniste kilekottidega. Neisse pakitakse poekraam.
Internetti leidub office'is, pean pärast ainult tule ära kustutama ja ukse kinni panema.
Lisa kommentaar