Kell neli vaatab taevast alla Orion. Sadamasse koguneb
jalgpallimeeskond.
Praam jääb tund aega hiljaks ja siis kõigub kai
ääres, maabumissild betooni sügamas. Maha ja peale sebivat rahvahulka
see ei sega. Parimad magamiskohad on muidugi juba hõivatud. Magamine
muidu on praamikohvikus täiesti aktsepteeritud tegevus, kedagi ei
sunnita kogu aeg ohjeldamatult süüa vohmima.
Päike tõuseb veidi pärast Tilost. Kui mitu korda võib edasi-tagasi pendeldada? Taevas on mõnda aega roosa-sinise-tiibuline.
Symi on esimene saar, kuhu saabun valges. Majutusasutuse aadressiks on "Symi, Greece", mis teeb mägedele kuhjatud värvilist majadehulka vaadates pisut nõutuks. Praamil on vastas majutusepakkujad, kellele vastan tee küsimisega ja kellest üks mind konkreetselt vastassuunda saadab. Ma kaugele selle juhatuse järgi õnneks ei jõua. Telefoni majutusasutuses ei võeta. Ringi hulguvad senisega võrreldes turistide hordid.
Leian Kirillose stuudiod, ilmub vanamees, kes osutub Kirilloseks, püüdlikuks vanameheks, inglist eriti ei spiigi ja telefoni ei võtnud põhjusel, et käis mind sadamas otsimas. Tuba on ilus, 1,5-korruseline ja rõduga lilledesse. Koridoris on pesumasin, triikraud ja Jeesuse pilt.
Kuna praami hilinemise ja mööda küla tammumisega on päike juba suurde kõrgesse tõusnud, otsustan teha tubase päeva ja tegeleda proseminaritööga. Helifooni moodustavad kanaarilinnud, kukk, lapsed ja saksakeelne ekskursioon.
Kella viie paiku lähen luusima, eesmärgiga teha mõned pildid, osta saare kaart ning lokaliseerida mõni pagariäri ja homse raja alguspunkt. Turnin mööda trepptänavaid ülespoole, jalutan läbi terasside, peletan kasse. Švamme pildistades jään pihku müüjale, kes loeb mu käe pealt välja, et reisin palju (kes oleks võinud arvata), elan kaua ega ole palju haige. Teeb mulle kohvi ega üritagi aktiivselt midagi müüa. Talveks läheb Tilosele ja Ateenasse, tööd jätkub aastas seitsmeks kuuks. Nimi on Fengari, mis tähendab kuud. Arvamus mitte-kreekapärase välimuse osas osutub tõeks – ema on Indiast ja isa Pakistanist.
Õhtust kalasöömist saadab katkematu kassikisa.
Päike tõuseb veidi pärast Tilost. Kui mitu korda võib edasi-tagasi pendeldada? Taevas on mõnda aega roosa-sinise-tiibuline.
Symi on esimene saar, kuhu saabun valges. Majutusasutuse aadressiks on "Symi, Greece", mis teeb mägedele kuhjatud värvilist majadehulka vaadates pisut nõutuks. Praamil on vastas majutusepakkujad, kellele vastan tee küsimisega ja kellest üks mind konkreetselt vastassuunda saadab. Ma kaugele selle juhatuse järgi õnneks ei jõua. Telefoni majutusasutuses ei võeta. Ringi hulguvad senisega võrreldes turistide hordid.
Leian Kirillose stuudiod, ilmub vanamees, kes osutub Kirilloseks, püüdlikuks vanameheks, inglist eriti ei spiigi ja telefoni ei võtnud põhjusel, et käis mind sadamas otsimas. Tuba on ilus, 1,5-korruseline ja rõduga lilledesse. Koridoris on pesumasin, triikraud ja Jeesuse pilt.
Kuna praami hilinemise ja mööda küla tammumisega on päike juba suurde kõrgesse tõusnud, otsustan teha tubase päeva ja tegeleda proseminaritööga. Helifooni moodustavad kanaarilinnud, kukk, lapsed ja saksakeelne ekskursioon.
Kella viie paiku lähen luusima, eesmärgiga teha mõned pildid, osta saare kaart ning lokaliseerida mõni pagariäri ja homse raja alguspunkt. Turnin mööda trepptänavaid ülespoole, jalutan läbi terasside, peletan kasse. Švamme pildistades jään pihku müüjale, kes loeb mu käe pealt välja, et reisin palju (kes oleks võinud arvata), elan kaua ega ole palju haige. Teeb mulle kohvi ega üritagi aktiivselt midagi müüa. Talveks läheb Tilosele ja Ateenasse, tööd jätkub aastas seitsmeks kuuks. Nimi on Fengari, mis tähendab kuud. Arvamus mitte-kreekapärase välimuse osas osutub tõeks – ema on Indiast ja isa Pakistanist.
Õhtust kalasöömist saadab katkematu kassikisa.
Lisa kommentaar