Jahedusest hoolimata joon rõdul kohvi. On juba kord selline lõunamaine
klišee, et kui on rõdu, tuleb kohvi juua seal, isegi kui hambad külmast
plagisevad.
Ronin läbi ülemise küla, kus on palju maalilises
korratuses maju. Kordatehtud ja ilusaid maju on ka. Vile saatel saabub
esimene praam, sadamasse on ülevalt hea vaade. Esimese rajakolmandiku
peal on Agia Paraskevi kabel. Pidavat seisma hea silmade eest. Uks on
lahti, sees põleb küünal ja ripub sinine kilekott. Edasi kulgeb
„perfektsuseni kordatehtud monopati". Kostab kitsekellade kolinat.
Monopati lõpeb ja toimub turnimine kanjoni kohal mere suunas. Taamal on
mäed merre kukkumas. Mereni jõudes on rajast veidi allpool Agios
Vassiliose kabeli valge katus ja paistab ka rand, hele, pikk ja tühi,
helesinise veega. Esineb ka liiva. Järgmised tunnid sisustab meres
hulpimine läbisegi Sartre'i ärritusega Alžeeria teemadel. Kuna kedagi
pole näha, siis pole mõtet riideid märjaks teha. Kuniks saabub jahimees
ja hakkab tulistama. Atmosfäär saab sellest oluliselt rikutud ja
otsustan jalga lasta. See ei pruugi küll olla päris ohutu, teades et
kreeklasest jahimees tulistab valimatult kõike mis liigub, aga samas on
mulle just ennustatud pikka iga.
Tagasitee on palav, õhk virvendab raja kohal ja ülalt alla langev päike vajutab mäed lamedaks.
Jälle merepinnaga kohakuti, soetan veidi švamme. Ju inimesed ennast ikka pesevad.
Kirikukell püüab mind uimaseks lüüa. Kiriku kõrval elamise rõõmud. Eile teadustati valjuhääldist, et täna juhtub seal midagi kellegi Mariaga.
Õhtusöögikohas laulab Marco Margna. Kui väike on maailm.
Tagasitee on palav, õhk virvendab raja kohal ja ülalt alla langev päike vajutab mäed lamedaks.
Jälle merepinnaga kohakuti, soetan veidi švamme. Ju inimesed ennast ikka pesevad.
Kirikukell püüab mind uimaseks lüüa. Kiriku kõrval elamise rõõmud. Eile teadustati valjuhääldist, et täna juhtub seal midagi kellegi Mariaga.
Õhtusöögikohas laulab Marco Margna. Kui väike on maailm.
Lisa kommentaar