Symi

Hommikul sõidan Panormitisse.
Seal on saare suurim klooster, mis on lisaks ka tegutsev. Tee koosneb valdavalt 10% kaldega kurvidest. Aasia mäed hõljuvad valges sudus.
Kloostri uksel on silt, et sobimatutes riietes siseneda ei tohi. Pean aru, kas mu riided sobivad või mitte. Otsustan, et muuseumi jaoks vast ikka sobivad, kirikusse igaks juhuks ei roni. Seda enam, et seal lauldakse mitmehäälselt. Mees tuleb paneb muuseumis tuled põlema ja ära mind igatahes ei aja. Vaadata on 17.-19. sajandi ikoone, käsikirjas raamatuid ja elevandiluust nikerdatud neegreid.
Kohalikud istuvad ja kisavad siin-seal. Et oma kohalolekut õigustada, võtan nende eeskujul jääkohvi ja platseerun toolile. Kõlava vile saatel saabub praam, kust maabub hulk sobivates ja ebasobivates riietes turiste. Viimane aeg jalga lasta.
Poolel tagasiteel on rada Nanou randa. Kanjonit mööda alla, suurte puude vahelt läbi. Üleval laulab lind, allpool sumiseb mesilane. Enne randa kiviväljal kostab kõva klobinat. Kitsed need ei ole. Lähemale minnes näen kilkonnapoksi. Väiksem põrutab muudkui kilbiga vastu suuremat ja püüab teda ka aeg-ajalt peast hammustada. Kolmas vilistab eemal kivil. Ju on tegemist armukolmnurgaga, pean targemaks loodusesse mitte sekkuda. Inimest nad igatahes ei karda. Kui tulid siia munema, siis peaks see tähendama, et nad sündisid siin ca 30 aastat tagasi.
Rannas on kabel ja eemal maja vanamehega. Vanamees teatab, et paati ei ole ja küsib, kuidas rada oli. Rada oli tore ja paadi puudumine mind ei häiri. Tavaliselt tullakse siia vesitaksoga. Vesi on kirgas, põhi varustatud paari üksiku merisiilikuga. Nihkun varjuga seltsis mööda randa edasi kuniks saabub soomlaste jaht. Ongi aeg tagasi ronida. Varjud on nüüd teistpidi ja jälle läheb pildistamisele igavene hulk aega.
Viin ratta tagasi, selleks korraks sellest ratastega toolist aitab.
Õhtul mängib üks tüüp hämaras nurgas joogiautomaadi ees kitarri. Noodist.
Eelmine
Symi
Järgmine
Symi

Lisa kommentaar

Email again: