Symi

Kui lõpuks nina rõdule pistan, on päike kahtlaselt kõrgel. Ja kellad näitavad erinevaid aegu. No selge, nad on vahepeal kella keeranud. Aga päikest pole keegi kuhugi keeranud, mis tähendab, et mul on üks tund vähem valget aega. Kribinal-krabinal korjan varustuse kokku ja lähen lunastan ühe motika. Saan enesekindla jah-iga vastata küsimusele, kas tean, kuidas sõita. Ta ei küsinud ju, kas ma oskan sõita. Igatahes ma vähemalt tean, kuidas see peaks käima.
Siin on liiklust. Ja võimalus kukkuda sadamas vette. Jõuan siiski ühes tükis Anagiri kloostri juurde ja jätkan sealt omal jalal. Rada on esialgu veidi hägune. Terve väli täis kive ja kitsejälgi. Naabermäel liigub jahimees, kes püüab mind rajale juhatada. Tema juurest on sealt kahtlemata hea vaade, aga 400-500 meetrit eemalt tehtavad viiped osutavad minu meelest igale poole. Lõpuks leian kirjelduses viidatavad varemed ja raja. Edasi on juba lihtne. Tee läheb suunaga alla ja läbi männimetsa. Peagi hakkab paistma sihtkoht, väiksel saarel asuv Agios Emilianose klooster. Lahesopis enne kloostrit elab keegi. Terve sopp on maja ja tarvikuid täis. Järgmist lahesoppi oleks kena kasutada ujumiseks, kui seal ei vedeleks hulgim prahti, nii maal kui ka vees. Kaldal olevates paatides elavad kitsed. Kloostrini tuleb veidi turnida tihnikus ja siis osutub, et värav on kinni. Saaks veidi vette astudes küll aiast mööda, aga esiteks ootavad vees mind juba kolm neist lugematutest merisiilikutest, mida raamat lubas. Teiseks on kloostriaia vallutanud paadiseltskond, kes poolpaljalt ringi patseerib. Ehk siis mitte. Kloostriaias oleva laua taga pidi saama teha plaane oma edasise elu kohta. Seal jääb plaan tegemata, aga ma juba mõtlesin välja ka, et tahan oma vaba aega tagasi.
Lähen veidi maad tagasi, peidan ennast seltskonna eest kivi taha ja lähen sealt vette. Hoolega vaadates, et mõnele siilile peale ei astuks. Kivid on kaetud miskise samblaga, mis näeb välja nagu eile soetatud švamm. See švammi-bisnis on neil siin muidu kõva sõna, meremuuseumis saab näha mehe pilti, kes ilma abivahenditeta sukeldus 84 meetri sügavusele. Švammi järele.
Siilide ja sambla seltsis jääb ujumine lühikeseks. Kuivan kivil ja suhtlen kitsega, kes ilmselgelt soovib mu pirukaid ära süüa.
Nagu oligi arvata, et tagasitee ülesmäge. Teispool vett kõrgub Türgi. Näen ka seda vaevumärgatava jäljenirega kohta, kus ennist valesti läksin.
Gialose vahele on lisaks liiklusele tekkinud keset teed kakerdavad turistid. Jõuan kellelegi otsa sõitmata, vette kukkumata ja kaasliiklusvahendeid mõlkimata öömajani.