Tilos

Hommikusöögil olen ainuke, võimalik, et kedagi teist polegi enam hotelli alles jäänud. Panen pihta veidi suhkrut, sest poes kaubastatakse seda ainult kilokaupa.
Pagaripoe letil lösutab üksik sai, aga pagar lubab, et 10 minuti pärast tuleb uus plaaditäis ahjust. Tulebki. Edaspidi levitan jõudsalt saialõhna ja tekitan sellega huvi kassides.
Bussipeatuses on hulk päikeseprillide ja lühikeste pükstega inimesi. Täna on viimane pühapäev sel hooajal, mil bussijuht Pavlos inimesi üles Agios Panteleimoni kloostri juurde viib. Peamiselt sõidavad sinna turistid, kellest omakorda enamus kavatseb jala alla tulla.
Megalo Horios ehk suures külas, mis on saare pealinn, algab poistel jalgpallitrenn. See selgitab ka ennist küla vahel kõndinud dressides meesterahva olemasolu. Tegemist on treeneriga. Üle tee on sõjaväeosa.
Kloostris on vaikne ja palav. Papp vahetab bussijuhiga uudiseid. Panen küünla ja longin minema. Rada on selgelt näha ja see keerutab saare kõige kõrgema tipu ümbert ringiga Agios Antonise külla. Nisyros on selgemalt näha kui eile. Ees liikuva nelja ja tagant tuleva kahe inimesega on piisav vahe, et ma neid ei kuule ega enamus aega ka ei näe. Mäe otsas leidub katkine kabel. Paradiisi-nimelise pingi juures on keset teed lõpnud kits, kelle avastan keset õunasöömist kärbseparve tegemisi jälgides. Iain ja Denis olid eile pahased, et kits oli ebaviisakalt otsustanud surra allikasse. Keset teed koolemine on nüüd ka veidi inetu.
Agios Antonises saab õlut, süüa ei saa. Vanainimesed Inglismaalt käratsevad hulga õllede saatel, selja tagant kostab kreekakeelset vadinat ja lained mühisevad vaikselt. Marco Polo on jõudnud Indiasse. Buss tagasi läheb veidi enne kolme ja saabubki täitsa täpselt.
Livadia on vaikne ja majad helendavad omaette päikese käes.
Pärast mõningasi koolitükke veeren alla Omoniasse, kus pidime seitsme paiku Lyni ja Iainiga kokku saama, et mulle Nisyrose kaart üle anda. Eeldusel, et nende printer töötab. Kaardi üleandmisega läheb veidi kauem kui kaardi üleandmiseks just hädapärast vaja.
Kõigepealt lobiseme niisama Nisyrosest ja kuust, mis tõuseb täna punasena. Siis tuleb Andrea ja kolmik annab ideaalse sissevaate expati ellu. Kolime Maria ja Nikose restorani, aga isutekitajatest kaugemale ei jõua. Andrea on ka algselt Šotimaalt, õppis juurat, aga läks siis ajutiselt Ottawasse kedagi asendama. Jäi sinna kauemaks kui 30 aastat ja on nüüd pensionil Türgis. Külas, mis hakkab populaarseks muutuma. Profiilis näeb ta välja pigem kahedimensionaalne ja 74-aastasena on hakanud muretsema surma pärast. Lynil on muinasjutuvestja hääl ja Iain näeb välja nagu pensionil rokkstaar. Kõrgklassi inglise keel Kreeka kolkakülas kõlab veidi üllatavalt. Teemad ulatuvad Leonard Cohenist kuni Eesti ajalooni, keerlevad peamiselt aga ümber ühiste mälestuste, nt purjetamine koos Thomasega (sakslane, pikk jutt) Kreeka saarte vahel ja kohaliku klatši. Magama suundutakse alles pärast viimast drinki keskväljakul ja kogu komitee lubab mind homme praamile saatma tulla. Kolkaküla ei ole sugugi alati kolkaküla.