Võin jätta nodi tuppa kuni äraminekuni ja Sylvia lubab mind ise sadamasse sõidutada.
Ostan
praamipileti. Programmi käimajooksmine võtab oma 20 minutit. Keegi on
reisuputkasse saatnud faksi. Piletiprinteril on hammustatud õuna pilt.
Võtan kaasa viinamarju ja suuna Despoti Nerosse. Seal on rand ja vasakul teine rand, liivane.
Rannapromenaad on üllatavalt pikk ja seal on veel mitmeid öömaju ja tavernasid. Oli kuidagi ettekujutus, et olen kogu küla juba läbi käinud, aga siiski mitte. Kõik vastutulijad tervitavad. Tuult pole, vesi teeskleb, et loksub.
Agios Ioannise kabeli juures lõpeb asfalt, jätkan kitsi paremale-vasakule peletades. Kividel liigub mitmeid sisalikke. Neid suuremaid nad nimetavad krokodiludeks nende eelajaloolise välimuse tõttu. Elukatel on väidetavalt kehv silmanägemine, seega püüan ligi hiilida. Madalroomates. Esimese etteaste lõpus märkan kivi taga üllatunud kitse, pea viltu.
Munakujuline kivitükk on all rannas täitsa olemas ja selle küljes liivariba. Iaini sõnul on seal liivarand. Turnin mööda kive, et jõuda inimtühjast rannast veel privaatsemasse randa. On ka liiva, vesi põhjani selge ja sillerdav. Hulbin vees, söön viinamarju, pildistan laineid ja korjan kokku hulga värvilisi kive. Araabia keele õppetükk saab ka loetud.
Pärast mõningast tšillimist tuleb hakata tagasi turnima. Ei taha enam kive mööda minna ja otsustan ronida otse üles, et kohtuda rajaga kusagil keset mäge. Üritus osutub mõnevõrra keerulisemaks kui arvasin. Rada ei ilmuta ennast niipea, küll aga tõmbavad tähelepanu mitmed ogalised põõsad. Paar korda komistan neist üle astudes nii, et tõmban jala vastu kive katki. Tagasitee läheb siiski kiiremini kui randaminek, sest roomamist on oluliselt vähem.
Salati- ja õllepeatus Faros. Kreekakeelne keskustelu kelneriga lõpeb taas imestamisega eestlase olemasolu üle. Mõtleb tükk aega, mida ta Eestist teab ja mõtleb lõpuks välja Kaia Kanepi. Bravo. Kass hüppab mulle sülle ja asub agressiivselt nurruma. Livadia rannapromenaadi otsast leian Andrea.
Pakin nodi kokku ja Sylvia sõidutab mind alla sadamasse. Hotell läheb talvepuhkusele, rohkem külastajaid sel hooajal oodata ei ole.
Lyn ja Iain istuvad juba tavernas ja lõhuvad klaase. Ühe klaasi tegelikult. Nad on mu blogi üles leidnud. Selleks ajaks, kui mu tegelased oma lood üles leiavad, tahaks tegelikult juba olla silmapiiri taha kadunud. Uurin, kuidas kohalikud ekspattidesse suhtuvad. Lyn arvab, et neid talutakse, samas kui nad vahepealt kuus kuud ära olid, tervitasid kõik neid entusiastlikult ja näisid rõõmsad, et nad tagasi on. Tegelikult küsisin ma sama umbes pool tundi varem Sylvialt. Tema kui kohaliku seisukoht oli, et oh, nad meeldivad meile, nad on väga toredad inimesed. Mõned teevad isegi tööd, näiteks see üks tüüp, kes on mehhaanik, muidu meil polekski saarel mehhaanikut.
Saabub praam, pardaleminek käib kähku. Kaks lehvitavat kuju kaovad pimedusse, mis on peagi sama tihe kui minu saarele saabudes.
Nisyrosel on muidugi ka pime, aga seekord ma tean, kus hotell peab asuma. Küsin siiski igaks juhuks teed tervitavalt meesterahvalt, kes osutubki sama hotelli tegelinskiks. Tuba pole nii uhke kui Tilosel, aga ka mitte nii spartalik kui Kosil. Saan pikad ja pingutatud juhised söögikoha leidmiseks ja mulle tundub, et mind suunatakse samma kohta, kuhu Iain püüdis viidata. Enne lahkumist pöörab tüüp veelkord ringi. Jääd kolmeks päevaks? Kas sa oled geoloog?
Juhised on täpsed. Küla paistab suur ja sakslaste kisa kostab kaugele. Püüan ennast lõhki süüa. Tänaval on veidrad kuuma ja külma õhu taskud. Õige küll, olen ju vulkaani otsas.
Internetiga on mingi kamm.
Võtan kaasa viinamarju ja suuna Despoti Nerosse. Seal on rand ja vasakul teine rand, liivane.
Rannapromenaad on üllatavalt pikk ja seal on veel mitmeid öömaju ja tavernasid. Oli kuidagi ettekujutus, et olen kogu küla juba läbi käinud, aga siiski mitte. Kõik vastutulijad tervitavad. Tuult pole, vesi teeskleb, et loksub.
Agios Ioannise kabeli juures lõpeb asfalt, jätkan kitsi paremale-vasakule peletades. Kividel liigub mitmeid sisalikke. Neid suuremaid nad nimetavad krokodiludeks nende eelajaloolise välimuse tõttu. Elukatel on väidetavalt kehv silmanägemine, seega püüan ligi hiilida. Madalroomates. Esimese etteaste lõpus märkan kivi taga üllatunud kitse, pea viltu.
Munakujuline kivitükk on all rannas täitsa olemas ja selle küljes liivariba. Iaini sõnul on seal liivarand. Turnin mööda kive, et jõuda inimtühjast rannast veel privaatsemasse randa. On ka liiva, vesi põhjani selge ja sillerdav. Hulbin vees, söön viinamarju, pildistan laineid ja korjan kokku hulga värvilisi kive. Araabia keele õppetükk saab ka loetud.
Pärast mõningast tšillimist tuleb hakata tagasi turnima. Ei taha enam kive mööda minna ja otsustan ronida otse üles, et kohtuda rajaga kusagil keset mäge. Üritus osutub mõnevõrra keerulisemaks kui arvasin. Rada ei ilmuta ennast niipea, küll aga tõmbavad tähelepanu mitmed ogalised põõsad. Paar korda komistan neist üle astudes nii, et tõmban jala vastu kive katki. Tagasitee läheb siiski kiiremini kui randaminek, sest roomamist on oluliselt vähem.
Salati- ja õllepeatus Faros. Kreekakeelne keskustelu kelneriga lõpeb taas imestamisega eestlase olemasolu üle. Mõtleb tükk aega, mida ta Eestist teab ja mõtleb lõpuks välja Kaia Kanepi. Bravo. Kass hüppab mulle sülle ja asub agressiivselt nurruma. Livadia rannapromenaadi otsast leian Andrea.
Pakin nodi kokku ja Sylvia sõidutab mind alla sadamasse. Hotell läheb talvepuhkusele, rohkem külastajaid sel hooajal oodata ei ole.
Lyn ja Iain istuvad juba tavernas ja lõhuvad klaase. Ühe klaasi tegelikult. Nad on mu blogi üles leidnud. Selleks ajaks, kui mu tegelased oma lood üles leiavad, tahaks tegelikult juba olla silmapiiri taha kadunud. Uurin, kuidas kohalikud ekspattidesse suhtuvad. Lyn arvab, et neid talutakse, samas kui nad vahepealt kuus kuud ära olid, tervitasid kõik neid entusiastlikult ja näisid rõõmsad, et nad tagasi on. Tegelikult küsisin ma sama umbes pool tundi varem Sylvialt. Tema kui kohaliku seisukoht oli, et oh, nad meeldivad meile, nad on väga toredad inimesed. Mõned teevad isegi tööd, näiteks see üks tüüp, kes on mehhaanik, muidu meil polekski saarel mehhaanikut.
Saabub praam, pardaleminek käib kähku. Kaks lehvitavat kuju kaovad pimedusse, mis on peagi sama tihe kui minu saarele saabudes.
Nisyrosel on muidugi ka pime, aga seekord ma tean, kus hotell peab asuma. Küsin siiski igaks juhuks teed tervitavalt meesterahvalt, kes osutubki sama hotelli tegelinskiks. Tuba pole nii uhke kui Tilosel, aga ka mitte nii spartalik kui Kosil. Saan pikad ja pingutatud juhised söögikoha leidmiseks ja mulle tundub, et mind suunatakse samma kohta, kuhu Iain püüdis viidata. Enne lahkumist pöörab tüüp veelkord ringi. Jääd kolmeks päevaks? Kas sa oled geoloog?
Juhised on täpsed. Küla paistab suur ja sakslaste kisa kostab kaugele. Püüan ennast lõhki süüa. Tänaval on veidrad kuuma ja külma õhu taskud. Õige küll, olen ju vulkaani otsas.
Internetiga on mingi kamm.
Lisa kommentaar