Asume teele Kermanshahi suunas, lõunasse. Ehk on lootust paremale ilmale.
Saame
ühistakso ehk savari peale, kuhu mahutatakse neli inimest. Ca 140 km,
30 000 riaali nägu. Auto on üle aegade puhtaim. Tegelikult juba hotellist
telliti meile bussijaama minekuks vist linna kõige korralikum auto -
isegi pagasnik oli puhas, mitte täis tolmuseid mutrivõtmeid nagu
tavaliselt.
Juhil saab keset järjekordselt maalilisi mägesid aknapesuvesi otsa ja saame võimaluse pildistamiseks välja ronida. Kohe pärast fotostoppi muutuvad mäed kiviseks.
Kermanshahi hotell pole midagi luksuslikku, rätikuid pakutakse 25 000 riaali/tükk. Loobume, me just pesime ju kah. Käime läbi kohaliku kuumima vaatamisväärsuse, Taq-e-Bostan, kivireljeefid 4. (?) sajandist. Vihma tibutab. Teeme kohalikust paar pilti ja tasuks kutsutakse meid hiljem auto juurde teed jooma.
Lähedal on park, uudistame seal ringi ja ronime mööda mäekülge ülespoole. Mingi hetk jõuame asfaltteeni, kuhu on ehitatud ka vaateplatvormi moodi asi. Vaade on tore. Alla tagasi minnes pildistame prügirivisid.
Vahepeal lõuna. Kebab koos kassikisaga. Arvasime just, et siin polegi kasse.
Edasi vaatame üle müüri Jameh mošeed, uks on lukus.
Internet on üle mõistuse aeglane, tunni ajaga suudan maksta ära elektri- ja gaasiarved ja saata ühe meili toolide saabumise osas.
Otsime veel mingit istumiskohta, ei leia. Hotelli tagasi minnes on kõrvalmaja seina ääres mees samovariga, joome kohalike rõõmuks open-air püstijalabaaris teed.
Juhil saab keset järjekordselt maalilisi mägesid aknapesuvesi otsa ja saame võimaluse pildistamiseks välja ronida. Kohe pärast fotostoppi muutuvad mäed kiviseks.
Kermanshahi hotell pole midagi luksuslikku, rätikuid pakutakse 25 000 riaali/tükk. Loobume, me just pesime ju kah. Käime läbi kohaliku kuumima vaatamisväärsuse, Taq-e-Bostan, kivireljeefid 4. (?) sajandist. Vihma tibutab. Teeme kohalikust paar pilti ja tasuks kutsutakse meid hiljem auto juurde teed jooma.
Lähedal on park, uudistame seal ringi ja ronime mööda mäekülge ülespoole. Mingi hetk jõuame asfaltteeni, kuhu on ehitatud ka vaateplatvormi moodi asi. Vaade on tore. Alla tagasi minnes pildistame prügirivisid.
Vahepeal lõuna. Kebab koos kassikisaga. Arvasime just, et siin polegi kasse.
Edasi vaatame üle müüri Jameh mošeed, uks on lukus.
Internet on üle mõistuse aeglane, tunni ajaga suudan maksta ära elektri- ja gaasiarved ja saata ühe meili toolide saabumise osas.
Otsime veel mingit istumiskohta, ei leia. Hotelli tagasi minnes on kõrvalmaja seina ääres mees samovariga, joome kohalike rõõmuks open-air püstijalabaaris teed.
Lisa kommentaar