Lorestan

Neil oma keel, oma kultuur jne. Sanandaj oli kurdide asuala, Tabrizis türklased ja aserid. Mõni pärslane ka siin on?
Otsebussi Khorramabadi ei lähe. Auto läheks, aga röögatu hinna eest, 250 000 riaali, ilmselt ei saaks juht autot täis ja tagasiteel riskib üldse tühjalt sõitmisega. Saame savariga Nur Abadi, seal istume teise savarisse ümber. Tekitame savarijuhtide hulgas suurema lööma. Kotte tiritakse ühest pagasnikust teise.
Vahepeal on järjekordne teekontroll. Seekord tahetakse meie passe näha. Hulk seletamist. Küsitakse muudkui keshväär, keshväär? Koputan passi kaane peale, Estonii. Võimatu, keegi ei usu mind. Pikk seletamine raadiotelefoni. Kust tulete, kuhu lähete? Lõpuks kostab telefonist "country?" Hüüatuse peale "Estonia, Orupa!" kõlab vali naer ja passid antakse tagasi. Aga ega nad vist ikka uskuma ei jäänud, et selline riik olemas on. Millegipärast meenub Berliini check-point-Charlie muuseum, kus näha väljamõeldud kohtade passe, millega üle piiri on mindud...
Teel on mäed juba peadpidi pilvedes. Khorramabadis pagasnikust kotti võttes saan otsaette korraliku muhu. Õhtuks see vajub õnneks suht lamedaks ega hakka ka ojadena verd purskama nagu Andrus arvab.
Hotell on uhke, toa hinnaks pakutakse 98 USD. Küsime odavamat, seda leidub, tiivas, mille paremad päevad on möödas mõnda aega tagasi. Rõduuks ei käi lahti ja vannitoa uks kinni, näha on loputuskasti siseelu ja vannitoa uks sulgub telliskivi abil. Aga on rätikud ja kingaviks ja esimene tuba laia voodiga. Suhete küsimus esitatakse tunduvalt viisakamas toonis kui Sanandajis, nõiaella juures. Hotellis tundub igal juhul targem olevat abielus olla. Tänavatuttavatele võib teha "very close friends"-stiilis nalju.
Saame homseks bussipileti Esfahani, start kell 8.10.
Kuna ilm Lorestanis on meie rõõmuks soe, viimati oli nii soe vist Astaras, siis ostame õlut (muidugi ilma alkoholita). Hollandi oma, vastik. Siit moraal: ei tasu teha asju, mida ise ei tarbi, hollandlased tehku alkoga õlut.
Suundume kindlusesse. Möödudes postkontorist peame parasjagu aru, kas saata postkaarte, kui meid kõnetab kohalik. Alguseks tavalised küsimused: mis riik, mis töö, kui kaua juba siin, kuhu edasi. Siis ka midagi originaalset: mida arvad Iraani haridussüsteemist? Ohhoo. Tegelase sõnul võtab Iraanis 40 aastat aega doktorikraadi saamine, samas olla juba 35-aastaselt võimalik doktor olla. Midagi tema matemaatikas ei klapi. Teenin tema imetluse paari pärsiakeelse sõnaga. Pakub ennast giidiks kindlusse. Ukse ülesleidmisel on ta tõesti abiks, edasi pole küll suuremat tolku. Sees on päris ok näitus loridest ja väga ilusad fotod. Voki ja kangasteljed on meie esivanemad küll kavalamalt välja mõelnud, aga põhimõte on sama. Äratundmisrõõm. Pronksesemed, mille kohta LP kahetseb, et need on peidus, tunduvad olevat välja toodud. Muusemitöötajatelt saame linna plaani. Edasi vaatame katuselt alla ja teeme oma olemise seal mõnusaks, tänavatuttaval hakkab õnneks loeng ja ta lahkub. Vahetame meiliaadresse (mitmes see juba on?).
Edasi lähme otsima katkist silda, mis peaks olema kena vaadata. Kaardi järgi tuleb minna läbi pargi, mis päriselus osutub surnuaiaks. Maaliline. Silda näeme kaugelt, istume niisama kivi otsas ja laseme kohalikel ennast eemalt tee pealt vaadata.
Õhtusöögi otsinguil matkame maha pika maa, lõpuks leiame toreda pisikese koha, kus alkoholita kohalik õlu maitseb ok. Jätame margi meelde.
Korraks lastakse ka internetti, aga see sulgub kohe kui olen saanud paar meili lugeda.