Hotell osutub siiski suht räpaseks, linade vahel on juuksekarvad ja hommikusöök kloori järgi lõhnavas ruumis.
Linnamarsruut.
Agha Bozorg mošee on suur (tõlkes suure härra mošee), lihtne, mõjuv. Mujal ei ole näinud sellist korrus allpool asuvat aeda.
Üheks Kashanis reklaamitavaks turismiobjektiks on restaureeritud vanad kaupmeeste majad. Neli tükki. Käime kõik läbi. Abbasini maja on hubane, saame teed. Tundub, et seal töötab perekond, kes ise ka samas elab. Päike tuleb välja. Ameriha maja on tunduvalt uhkem ja peenem. Suurem ka. Osaliselt käivad ehitustööd. Saame ronida katusele. Borujerdi majas on käimas veel põhjalikum remont, aga tundub, et asi tuleb väga uhke. Elamist asustavad tuvid. Tabatabei maja on kirjelduse järgi kõige suurem, mõned ruumid jäävad meist küll käimata, et vältida tüütut müügimeest, kes meil sabas käib ja pakub väljasõitu Abyaneh külasse, postkaarte, kõrbetuuri ja muud. Kuuldes, et meil Teheranist kõrbesse teejuht, kirtsutab nina. Aga jääb mõtlikuks kui saab teada, et kavatseme kõrbes veeta viis päeva. Tema oleks pakkunud kahte poolikut koos ööbimisega karavanserais. Inglise keel nigel, pärast avastust, et tean paari pärsiakeelset sõna, tuleb pikki tiraade kohalikus keeles, kus tundmatute sõnade hulk tunduvalt ületab tuntud sõnade oma.
Selle marssimise peale on kõht jube tühi, murrame ennast läbi vanalinna ja leiame Delphaziri restorani. Kuuldes perfektses inglise keeles küsimust, mitmekesi te olete, meenub mulle, et kohta peab inglanna Jane. Ja tõesti on tal veel Inglismaast üht-teist meeles. Toit hea, laua peal linad ilma kattekileta :)
Varustame end siestaks pähklite ja mandariinidega. Õnneks tuleb mul meelde, kuidas on kohalikus keeles pool - poolt kilo ju sõrmedega näidata ei saa ja kilo muidu väikseim ühik, mida müüma valmis ollakse.
Siin endiselt tsensuur, hot.ee-sse ei pääse ja kaardile täppe ei saa panna.
Agha Bozorg mošee on suur (tõlkes suure härra mošee), lihtne, mõjuv. Mujal ei ole näinud sellist korrus allpool asuvat aeda.
Üheks Kashanis reklaamitavaks turismiobjektiks on restaureeritud vanad kaupmeeste majad. Neli tükki. Käime kõik läbi. Abbasini maja on hubane, saame teed. Tundub, et seal töötab perekond, kes ise ka samas elab. Päike tuleb välja. Ameriha maja on tunduvalt uhkem ja peenem. Suurem ka. Osaliselt käivad ehitustööd. Saame ronida katusele. Borujerdi majas on käimas veel põhjalikum remont, aga tundub, et asi tuleb väga uhke. Elamist asustavad tuvid. Tabatabei maja on kirjelduse järgi kõige suurem, mõned ruumid jäävad meist küll käimata, et vältida tüütut müügimeest, kes meil sabas käib ja pakub väljasõitu Abyaneh külasse, postkaarte, kõrbetuuri ja muud. Kuuldes, et meil Teheranist kõrbesse teejuht, kirtsutab nina. Aga jääb mõtlikuks kui saab teada, et kavatseme kõrbes veeta viis päeva. Tema oleks pakkunud kahte poolikut koos ööbimisega karavanserais. Inglise keel nigel, pärast avastust, et tean paari pärsiakeelset sõna, tuleb pikki tiraade kohalikus keeles, kus tundmatute sõnade hulk tunduvalt ületab tuntud sõnade oma.
Selle marssimise peale on kõht jube tühi, murrame ennast läbi vanalinna ja leiame Delphaziri restorani. Kuuldes perfektses inglise keeles küsimust, mitmekesi te olete, meenub mulle, et kohta peab inglanna Jane. Ja tõesti on tal veel Inglismaast üht-teist meeles. Toit hea, laua peal linad ilma kattekileta :)
Varustame end siestaks pähklite ja mandariinidega. Õnneks tuleb mul meelde, kuidas on kohalikus keeles pool - poolt kilo ju sõrmedega näidata ei saa ja kilo muidu väikseim ühik, mida müüma valmis ollakse.
Siin endiselt tsensuur, hot.ee-sse ei pääse ja kaardile täppe ei saa panna.
Lisa kommentaar