Hotellist välja tšekkamise päev.
Vahetame hunniku raha ja tuvastame, et
raamatukogu internetipunktis on reisijutuleht sedapuhku liigitatud
iraanivaenulikuks. Mis teha. Hotellis töötab, nagu näha.
Lennuk Shirazi läheb 19:20.
Manustame hamburgeri, sedapuhku on lisaks tavalisele kraamile ka kartulikrõpsud saia vahel. Üldse on kiirtoidukultuur siin hästi juuri ajanud, coca-cola ja fanta pudelite virnad on silmapiirini igal pool, restoranis oleme üldiselt ainsad, kes ei joo kokakoolat või zamzami. Ameerika elustiil sellel väidetavalt ameerika-vaenulikul maal. Vaibakaupmehed väitsid, et nad ei ole mitte Ameerika inimeste, vaid Ameerika valitsuse vastu. Omapärane arusaam demokraatiast muidugi.
Viimane tee Esfahanis, vaatame loojuvat päikest Imaami väljakul. Minu meelest on see ikka ilus koht, mis siis, et Andrus ütleb, et oleme seda väljakut nüüd saanud söögi alla ja söögi peale.
Lend on ok, lennujaamas oleme igaks juhuks kõvasti varem. Lisaks meile on veel kaks paari turiste. Shirazis tabab meid lennujaamas kõigepealt taksojuhtide rünnak, võtame ühe plafoonita tegelase, kes saab hakatuseks kõigilt teistelt kõvasti sõimata ja hotelli jõudes asub raha juurde lunima, mille peale tänaval mööduvad inimesed talle midagi käratavad. Lunib raha ka hotellist, kus talle ka vist midagi antakse. Õnneks oleme toa hinnas enne jõudnud kokku leppida.
Tuba on luks, remont ja mööbel pole veel väsinud, vannitoas föön, hambaharjad ja -pasta. Konditsioneer, rikkalik minibaar. Lahe. WC-poti oleks küll võinud panna kuhugi mujale, mitte kraanikausi alla. Õhtu sisustame hotellis vedelemisega.
Aryo Barzan hotell, 50 USD/tuba.
Lennuk Shirazi läheb 19:20.
Manustame hamburgeri, sedapuhku on lisaks tavalisele kraamile ka kartulikrõpsud saia vahel. Üldse on kiirtoidukultuur siin hästi juuri ajanud, coca-cola ja fanta pudelite virnad on silmapiirini igal pool, restoranis oleme üldiselt ainsad, kes ei joo kokakoolat või zamzami. Ameerika elustiil sellel väidetavalt ameerika-vaenulikul maal. Vaibakaupmehed väitsid, et nad ei ole mitte Ameerika inimeste, vaid Ameerika valitsuse vastu. Omapärane arusaam demokraatiast muidugi.
Viimane tee Esfahanis, vaatame loojuvat päikest Imaami väljakul. Minu meelest on see ikka ilus koht, mis siis, et Andrus ütleb, et oleme seda väljakut nüüd saanud söögi alla ja söögi peale.
Lend on ok, lennujaamas oleme igaks juhuks kõvasti varem. Lisaks meile on veel kaks paari turiste. Shirazis tabab meid lennujaamas kõigepealt taksojuhtide rünnak, võtame ühe plafoonita tegelase, kes saab hakatuseks kõigilt teistelt kõvasti sõimata ja hotelli jõudes asub raha juurde lunima, mille peale tänaval mööduvad inimesed talle midagi käratavad. Lunib raha ka hotellist, kus talle ka vist midagi antakse. Õnneks oleme toa hinnas enne jõudnud kokku leppida.
Tuba on luks, remont ja mööbel pole veel väsinud, vannitoas föön, hambaharjad ja -pasta. Konditsioneer, rikkalik minibaar. Lahe. WC-poti oleks küll võinud panna kuhugi mujale, mitte kraanikausi alla. Õhtu sisustame hotellis vedelemisega.
Aryo Barzan hotell, 50 USD/tuba.
Lisa kommentaar