Hommikul bukime järgmiseks päevaks tuuri Persepolisesse koos lisadega.
Saame päevaks kaasa bukleti, et valida ülehomseks välja üks loodusematk.
Käime kindluses Arg-e Karim Khani, kus tehakse hoolega remonti. Üks torn on viltu, ja mitte vähe.
Vaatame kaks mošeed, Valiki ehk valitseja mošee ja Nasir-ol-Molk mošee. Mõlemas sunnitakse mind ennast voodilinasse mähkima. Valiki mošeesse satume palvuse ajal, mörin käib üle kogu ümbruse, meid lastakse sellest hoolimata sisse. Mingi hetk tuleb valvur, näitab tabletikarpi, seletab midagi ja võtab voodilina ära. Saame asjast niimoodi aru, et ta läheb rohtu võtma ja rätilaenutuspunkt on mõnda aega kinni. Ok. Lina hambus oligi vilets pilti teha. Ma ei saa küll aru, kuidas need kohalikud, kes on otsustanud linaga käia, sellega manageerivad. Lisaks oli parem mitte mõelda, kas see ots, mis mul parasjagu hammaste vahel, oli eelmisel kandjal äkki maad mööda lohisemas (või ka hambus? kumb on hullem?).
Läbime jupi turust, algus on hea, vaibad, vürtsid, edasi läheb mikihiireks kätte ära.
Nasir-ol-Molk mošeest väljudes satun tädi otsa, kes mind üle kuulab. Oled välismaalane? Moslem? Tahad saada moslemiks? Ei taha? Miks sa siis siin oled? Lapsi pole? Küsin, kust see aru on saada. Vastatakse, et kui oleks, siis ma nii pikaks ajaks ja nii kaugele ei reisiks. Loogiline. Meeste poolelt (ainus mošee, kus meid eraldi "tubadesse" suunatakse) õnnestub Andrusel kaasa saada umbkeelne teejuht Naranjestani aeda. Vestlus koosneb tema kolmest inglisekeelsest ja minu kolmest pärsiakeelsest sõnast. Saame hakkama.
Paljureklaamitud aed on mage. Aga aias oleva ehitise maalingud teistsugused kui varasemad. Turvamees vahib meid kaamerast igas toas.
Edasi pikk matk Hafezi haua juurde. Kohalikke muidugi murdu. LP järgi asub seal linna parim raamatupood, mis osutub ca tosinat pildiraamatut pakkuvaks nännipoeks. Lebotame teemajas, proovime kahepeale ära kohaliku magustoiduspetsialiteedi, faludeh'i, ei jäta erilist muljet, Andrus saab lõpu ära süüa. Kui lahkuma hakkame, saabub itaallane (polnudki teda ammu näinud...).
Siesta hotellis ja kohaliku populaarseima hamburgeriputka külastus. Andrus ei ole kaotanud lootus saada shawarmat, mida seal peaks reklaami järgi olema. Selgub, et see pole siiski õige asi. Ikka jälle lihtsalt liha saia vahel.
Vaatame kaks mošeed, Valiki ehk valitseja mošee ja Nasir-ol-Molk mošee. Mõlemas sunnitakse mind ennast voodilinasse mähkima. Valiki mošeesse satume palvuse ajal, mörin käib üle kogu ümbruse, meid lastakse sellest hoolimata sisse. Mingi hetk tuleb valvur, näitab tabletikarpi, seletab midagi ja võtab voodilina ära. Saame asjast niimoodi aru, et ta läheb rohtu võtma ja rätilaenutuspunkt on mõnda aega kinni. Ok. Lina hambus oligi vilets pilti teha. Ma ei saa küll aru, kuidas need kohalikud, kes on otsustanud linaga käia, sellega manageerivad. Lisaks oli parem mitte mõelda, kas see ots, mis mul parasjagu hammaste vahel, oli eelmisel kandjal äkki maad mööda lohisemas (või ka hambus? kumb on hullem?).
Läbime jupi turust, algus on hea, vaibad, vürtsid, edasi läheb mikihiireks kätte ära.
Nasir-ol-Molk mošeest väljudes satun tädi otsa, kes mind üle kuulab. Oled välismaalane? Moslem? Tahad saada moslemiks? Ei taha? Miks sa siis siin oled? Lapsi pole? Küsin, kust see aru on saada. Vastatakse, et kui oleks, siis ma nii pikaks ajaks ja nii kaugele ei reisiks. Loogiline. Meeste poolelt (ainus mošee, kus meid eraldi "tubadesse" suunatakse) õnnestub Andrusel kaasa saada umbkeelne teejuht Naranjestani aeda. Vestlus koosneb tema kolmest inglisekeelsest ja minu kolmest pärsiakeelsest sõnast. Saame hakkama.
Paljureklaamitud aed on mage. Aga aias oleva ehitise maalingud teistsugused kui varasemad. Turvamees vahib meid kaamerast igas toas.
Edasi pikk matk Hafezi haua juurde. Kohalikke muidugi murdu. LP järgi asub seal linna parim raamatupood, mis osutub ca tosinat pildiraamatut pakkuvaks nännipoeks. Lebotame teemajas, proovime kahepeale ära kohaliku magustoiduspetsialiteedi, faludeh'i, ei jäta erilist muljet, Andrus saab lõpu ära süüa. Kui lahkuma hakkame, saabub itaallane (polnudki teda ammu näinud...).
Siesta hotellis ja kohaliku populaarseima hamburgeriputka külastus. Andrus ei ole kaotanud lootus saada shawarmat, mida seal peaks reklaami järgi olema. Selgub, et see pole siiski õige asi. Ikka jälle lihtsalt liha saia vahel.
Heh, mul oleks ammu juba neuroos, et see itaallane jälitab teid :) Grete, on Nov 7, 2006 at 07:44PM
Lisa kommentaar