Hommikul ärkamine raske, liiga vara puhkuse kohta. Padupärsiakeelselt
hotellitöötajalt õnnestub kohalikus keeles hommikusööki küsida. Antakse.
Edasi vantsime läbi vihma bussipeatusse, pole õnneks pikk maa.
Sõit kulgeb pidevas pilves, taamal on pisut näha ka landschafti. 370 km. Telekast näidatakse loride rahvatantsu, kohalikku filmi ja muusikavideosid. Ilmselt parem valik kui ameerika action, millega reisijuhtides ähvardati. Videotes põhilisteks tegijateks piljard, uus auto ja motikas. Üks päev taksos õnnestus ka juba ära kuulda Modern Talking, mis pidi kohalike seas väga populaarne olema.
Söögipeatuses tehakse välja õlut ja bussis sunnitakse sööma sihvkasid. Omandan isegi mingisuguse tehnika.
Esfahan: hotelli võtsime LP-st esimese ja sööma läksime LP-st esimesse restorani. Väga turistlik. Hotelli hind kukkus kiiresti 65-lt 50-le dollarile. Söömakohta sattume muidugi lõuna ja õhtusöögi vahel, imetakse tolmu. Aga meile tuuakse hunnik riisi ja kala, istume laua peal.
Imaami väljak super-ilus, õhtul luusime seal. Järjest kõnetavad meid noormehed, kes pärast mõningast vestlust osutuvad vaibakaupmeesteks. Neid reedab küsimus "are you with a group?"
Leiame pimedas keskraamatukogu, kus peaks olema internet. Ongi. Keegi kena neiu haarab mul käest ja veab arvuti juurde. Ilmselt tahtis ta lihtsalt välismaalast katsuda.
Peab tunnistama, et siin räägivad inimesed üle ootuste head inglise keelt. Varasemates kohtades ei teinud nad seda üldse mitte, enamuselt ei kuulnud mitte ühtegi inglisekeelset sõna, mõnelt paar-kolm. Kehakeel + minu mõned hädised pärsiakeelsed sõnad.
Jääme tänaval miniatuurimaalija akent uudistama. Meid viibatakse sisse, räägitakse põhjalikult tehnikast ja materjalidest. Joonistatakse kaasa üks kiire pilt poeet Hafezist. Lubatakse kõike vaadata ja katsuda. Ollakse jätkuvalt sõbralik ka siis, kui lahkume ilma midagi ostmata. Sümpaatne vanamees, karta on, et läheme tagasi.
Hotelli kõrvalt ostame vett ja müüja imestuseks võtame kaasa ka tema ainsa arbuusi. Vahelduseks viinamarjadele. Parema puudumisel lahkame arbuusi hotellis otse laual.
Sõit kulgeb pidevas pilves, taamal on pisut näha ka landschafti. 370 km. Telekast näidatakse loride rahvatantsu, kohalikku filmi ja muusikavideosid. Ilmselt parem valik kui ameerika action, millega reisijuhtides ähvardati. Videotes põhilisteks tegijateks piljard, uus auto ja motikas. Üks päev taksos õnnestus ka juba ära kuulda Modern Talking, mis pidi kohalike seas väga populaarne olema.
Söögipeatuses tehakse välja õlut ja bussis sunnitakse sööma sihvkasid. Omandan isegi mingisuguse tehnika.
Esfahan: hotelli võtsime LP-st esimese ja sööma läksime LP-st esimesse restorani. Väga turistlik. Hotelli hind kukkus kiiresti 65-lt 50-le dollarile. Söömakohta sattume muidugi lõuna ja õhtusöögi vahel, imetakse tolmu. Aga meile tuuakse hunnik riisi ja kala, istume laua peal.
Imaami väljak super-ilus, õhtul luusime seal. Järjest kõnetavad meid noormehed, kes pärast mõningast vestlust osutuvad vaibakaupmeesteks. Neid reedab küsimus "are you with a group?"
Leiame pimedas keskraamatukogu, kus peaks olema internet. Ongi. Keegi kena neiu haarab mul käest ja veab arvuti juurde. Ilmselt tahtis ta lihtsalt välismaalast katsuda.
Peab tunnistama, et siin räägivad inimesed üle ootuste head inglise keelt. Varasemates kohtades ei teinud nad seda üldse mitte, enamuselt ei kuulnud mitte ühtegi inglisekeelset sõna, mõnelt paar-kolm. Kehakeel + minu mõned hädised pärsiakeelsed sõnad.
Jääme tänaval miniatuurimaalija akent uudistama. Meid viibatakse sisse, räägitakse põhjalikult tehnikast ja materjalidest. Joonistatakse kaasa üks kiire pilt poeet Hafezist. Lubatakse kõike vaadata ja katsuda. Ollakse jätkuvalt sõbralik ka siis, kui lahkume ilma midagi ostmata. Sümpaatne vanamees, karta on, et läheme tagasi.
Hotelli kõrvalt ostame vett ja müüja imestuseks võtame kaasa ka tema ainsa arbuusi. Vahelduseks viinamarjadele. Parema puudumisel lahkame arbuusi hotellis otse laual.
Lisa kommentaar