Hommik on jahe, tibutab, öösel on vihma sadanud.
Ladakhis peaks kuulu
järgi vihma sadama kolmel päeval aastas. Gobi kõrbe kogemuse põhjal ma
muidugi ei imestaks, kui see aasta oleks erakordne ja vihma sajaks
näiteks seitse päeva.
Suundume pannkoogile ja seejarel taksoparki. Taksosüsteem on fikseeritud hindadega, seega kauplemiseks aega ei kulu. Ja inimesi lubatakse taksosse kuus, mitte neli nagu 10 aastat tagasi. Sõit Hemisesse (3400 m) ei võta kaua, ca tund. Päike üritab pilvede vahelt läbi piiluda, lähemad mäed paistavad selgelt oma vöödilises ilus, kaugemad on romantiliselt pilvedesse mähkunud. Üks lehm proovib puu otsast lehti kätte saada.
Hemises on juba kohal palju inimesi. Väga palju. "Perkele!", kuulen äkki rahvahulgast ja jään rõõmsalt salkuspäist noormeest vahtima. Ei või olla, Suomesta kotoisinko?, ei jää minu äratundmisrõõm ütlejale märkamata. Eip, aga lähedalt. Ja nii napiks ugri-mugri dialoog jääbki, trügime templi õuele ja suudan ennast Kaarle abiga täitsa heale kohale nihverdada. Olen kohalikega võrreldes siiski üsna pikk ja seega paistab kenasti kätte, kuidas suured värvilised maskid hüpnotiseeriva jorina saatel ringi keerlevad. Varsti kamandatakse esimesed seisjate read liituma parteriga ja kükitangi tihedalt kohalike keskel. Hakkab sadama lund. Ja päike paistab lagipähe. Tagantpoolt ulatatakse mulle peotäis mingeid söödavaid seemneid. Tempel on inimesi triiki täis, nii õu kui ka rõdud ja katused, täielik laulupidu. Peetakse muidu Padmasambhava sünnipäeva, etenduse lõpuks peaks keegi ära tükeldatama ja rahvale söömiseks jagatama. Vaatuse lõpus satume Kaarlega seisma kohas, kust rahvast laiali peletatakse ja kedagi väga tähtsat meest automaatide vahel tuppa veetakse. Saame peaaegu tema kuupalistust puudutada. Kohalikud on hullumas.
Asi vajub laiali ja kuna teisi pole näha, uitame Kaarlega templist väljapoole ja järgneme kohalikele, kes katkematu joana kuhugi kõrgemale suunduvad. Mäekülge pidi ülespoole keerleb kena rada, mida esialgu palistavad täies õies kibuvitsapõõsad ja puudesalud. Edasi läheb matk mööda kaljust mäekülge, päike paistab endiselt. Venin päris aeglaselt ja viimases kolmandikus saab Kaarle tuntava edumaa. Ronime võtab ligikaudu tund aega, üleval on paar pisikest templit ja super vaade triibulistele mägedele. Kohalikud seisavad sabas ühe templi ukse juures, teistesse pääseb lihtsamalt sisse. Kuniks Kaarle esimesse templisse sisse vaatab, istun ma niisama trepiastmel ja jälgin pilvede varjude liikumist mööda mäge. Külastan ka miljonivaatega vetsu, kus põrand küll üsna varisemisohtlik välja näeb. Varing lõpeks ilmselt millegagi, mis on tuttav Slumdog Millionaire'st...
Laseme siis ennast templis suitsust läbi immutada ja vudime mäest alla. Kohtamine on lepitud kokku auto juures kella kolmeks. Teel möödume ka üles ronivast Davidist ja saan teda rõõmustada infoga, et templiteni on veel pikk maa.
Tingel-tangel ei ole veel lõppenud, korjame üles Kadri. Autojuht näitas ennist oma auto parkimiskohaks "seal all". All on parklaid mitu. Käime siin ja seal, lõpuks leiame Estri koos autoga. Martti ja Anu saavad ära kutsutud valvepostilt, millest meil õnnestus mööda hiilida, ja toome ka Kadri ära tühjalt väljalt, kuhu ta jäi, uskumata, et teised võiks juba kohal olla.
Tagasi Lehis, saab Martti veenda juhti, et tal on hinna suhtes õigus. Sedapuhku on "linna parima restorani" köök avatud ja saab kartuliputru juustuga.
Lähen duši alla koos pluusiga, millest tuleb millegipärast musta värvi vett.
Hotelli internetis kohtan Estrit ja koos kaupleme endale välja hotelli ainsa õllepudeli. Oleme siis aklimatiga juba nii kaugele jõudnud. Õlut lahendatakse järjekordse sanskriti tunni ajal koos ühispähklitega.
Suundume pannkoogile ja seejarel taksoparki. Taksosüsteem on fikseeritud hindadega, seega kauplemiseks aega ei kulu. Ja inimesi lubatakse taksosse kuus, mitte neli nagu 10 aastat tagasi. Sõit Hemisesse (3400 m) ei võta kaua, ca tund. Päike üritab pilvede vahelt läbi piiluda, lähemad mäed paistavad selgelt oma vöödilises ilus, kaugemad on romantiliselt pilvedesse mähkunud. Üks lehm proovib puu otsast lehti kätte saada.
Hemises on juba kohal palju inimesi. Väga palju. "Perkele!", kuulen äkki rahvahulgast ja jään rõõmsalt salkuspäist noormeest vahtima. Ei või olla, Suomesta kotoisinko?, ei jää minu äratundmisrõõm ütlejale märkamata. Eip, aga lähedalt. Ja nii napiks ugri-mugri dialoog jääbki, trügime templi õuele ja suudan ennast Kaarle abiga täitsa heale kohale nihverdada. Olen kohalikega võrreldes siiski üsna pikk ja seega paistab kenasti kätte, kuidas suured värvilised maskid hüpnotiseeriva jorina saatel ringi keerlevad. Varsti kamandatakse esimesed seisjate read liituma parteriga ja kükitangi tihedalt kohalike keskel. Hakkab sadama lund. Ja päike paistab lagipähe. Tagantpoolt ulatatakse mulle peotäis mingeid söödavaid seemneid. Tempel on inimesi triiki täis, nii õu kui ka rõdud ja katused, täielik laulupidu. Peetakse muidu Padmasambhava sünnipäeva, etenduse lõpuks peaks keegi ära tükeldatama ja rahvale söömiseks jagatama. Vaatuse lõpus satume Kaarlega seisma kohas, kust rahvast laiali peletatakse ja kedagi väga tähtsat meest automaatide vahel tuppa veetakse. Saame peaaegu tema kuupalistust puudutada. Kohalikud on hullumas.
Asi vajub laiali ja kuna teisi pole näha, uitame Kaarlega templist väljapoole ja järgneme kohalikele, kes katkematu joana kuhugi kõrgemale suunduvad. Mäekülge pidi ülespoole keerleb kena rada, mida esialgu palistavad täies õies kibuvitsapõõsad ja puudesalud. Edasi läheb matk mööda kaljust mäekülge, päike paistab endiselt. Venin päris aeglaselt ja viimases kolmandikus saab Kaarle tuntava edumaa. Ronime võtab ligikaudu tund aega, üleval on paar pisikest templit ja super vaade triibulistele mägedele. Kohalikud seisavad sabas ühe templi ukse juures, teistesse pääseb lihtsamalt sisse. Kuniks Kaarle esimesse templisse sisse vaatab, istun ma niisama trepiastmel ja jälgin pilvede varjude liikumist mööda mäge. Külastan ka miljonivaatega vetsu, kus põrand küll üsna varisemisohtlik välja näeb. Varing lõpeks ilmselt millegagi, mis on tuttav Slumdog Millionaire'st...
Laseme siis ennast templis suitsust läbi immutada ja vudime mäest alla. Kohtamine on lepitud kokku auto juures kella kolmeks. Teel möödume ka üles ronivast Davidist ja saan teda rõõmustada infoga, et templiteni on veel pikk maa.
Tingel-tangel ei ole veel lõppenud, korjame üles Kadri. Autojuht näitas ennist oma auto parkimiskohaks "seal all". All on parklaid mitu. Käime siin ja seal, lõpuks leiame Estri koos autoga. Martti ja Anu saavad ära kutsutud valvepostilt, millest meil õnnestus mööda hiilida, ja toome ka Kadri ära tühjalt väljalt, kuhu ta jäi, uskumata, et teised võiks juba kohal olla.
Tagasi Lehis, saab Martti veenda juhti, et tal on hinna suhtes õigus. Sedapuhku on "linna parima restorani" köök avatud ja saab kartuliputru juustuga.
Lähen duši alla koos pluusiga, millest tuleb millegipärast musta värvi vett.
Hotelli internetis kohtan Estrit ja koos kaupleme endale välja hotelli ainsa õllepudeli. Oleme siis aklimatiga juba nii kaugele jõudnud. Õlut lahendatakse järjekordse sanskriti tunni ajal koos ühispähklitega.
Lisa kommentaar