Vastu hommikut pea pisut valutab ja nina on kinni. Aga aknast paistab paikesetõus lumiste mägede taustal.
Sööme
hommikuks pannkooki ja joome masala teed. Ja tiirutame Martti, Estri ja
Kaarlega mööda Lehi vanalinna kitsaid tänavaid. Anu ja Kadri passivad.
Mošee on kahjuks kinni, aga Lehi templisse pääseb sisse matile istuma
küll. Mõne aja pärast läheme igaüks oma teed, longin mööda linna, saadan
postkaarte. Hea rahulik koht.
Hemise festivali külastus on lükatud homseks.
Väisan raamatupoodi ja internetti ja sean ennast siis sisse ühe söögikoha terassil. Lasen ettekandjal, kes millegipärast väidab tõsimeeli, et on mind kusagil näinud, endale momosid ja laimisoodavett tuua. Ja teen siis muidugi sama, mida juba McLeod Ganj'iski ja mida ma ju ometi tean, et teha ei tohi. Panen sooda sisse suhkrut... Võite kodus järele proovida.
Vabade kohtade puudumisel istutavad ennast minuga samasse lauda kaks austraallast - Ann ja David. Asi lõpeb ca pooleteisttunnise vestlusega Ladakhi, India, matkamise ja muu ilmaelu teemadel. Tüübid Ladakhis juba kolmandat korda. Saan teada, et Charlie Lorami Ladakhi raamatust on sel aastal täiendatud trükk ilmunud ja et Sham trekile ei ole üldse süüa ega midagi vaja kaasa võtta ja et üksi hääletamine ei ole Ladakhis ka naisterahvale mingi probleem. Lõpuks võtame arve ja asume kulgema edasi, kohtame teel kohalikku, kelle nimi on Mahindra. Nagu traktoril. Ehitab lähedale parasjagu restorani, mis peaks avanema 4. juulil. Vaatame tööd üle, kolm lauda juba valmis ja lage värvitakse. Köögitarbed on olemas, aga nimi puudu. Austraallased pakuvad Eurekat. See on nende Tasmaanias asuva puuviljafarmi nimi. Kuuldes, et olen Eestist, teatab Mahindra mulle puhtas eesti keeles "ma armastan sind". Keegi olla talle õpetanud eestikeelseid lauseid ja see oli ainus, mis meelde jäi. Saadame Mahindra värvi ostma ja võtan suuna hotellile, kavatsusega kontrollida üle õige teeots ja suunduda Sankari gompat vaatama. Aga 100 meetri pärast kohtan Kaarlet, kes kavatseb ka kuhugi ronida. Läheme koos hotelli, et vett kaasa võtta ja kohtame Marttit, kes kavatseb ka Sankarisse suunduda. Mõeldud, tehtud. Rada kulgeb maaliliselt külavahel, kohalikud rõõmustavad meid nähes ja üks vanaproua tuleb ka kätt suruma. Gompa on sedapuhku piletiga, 30 INR, ja näeb üsna muuseum välja. Kaarlel ja mul õnnestub ka katusele hiilida.
Tagasi Lehis, tahame süüa ja teel söögini kaob Kaarle tiibetlaste turul nagu tina tuhka. Mis seal ikka. LP-s reklaamitud linna parimas restoranis hakkab söögi valmistamine alles tunni aja pärast. Ronime Leh View-nimelise söögikoha katusele, kust tuul meid küll varsti korrus madalamale puhub. Jõuame isegi magustoiduni, toimub ka mini-fotokursus.
Homme Hemisesse.
Hemise festivali külastus on lükatud homseks.
Väisan raamatupoodi ja internetti ja sean ennast siis sisse ühe söögikoha terassil. Lasen ettekandjal, kes millegipärast väidab tõsimeeli, et on mind kusagil näinud, endale momosid ja laimisoodavett tuua. Ja teen siis muidugi sama, mida juba McLeod Ganj'iski ja mida ma ju ometi tean, et teha ei tohi. Panen sooda sisse suhkrut... Võite kodus järele proovida.
Vabade kohtade puudumisel istutavad ennast minuga samasse lauda kaks austraallast - Ann ja David. Asi lõpeb ca pooleteisttunnise vestlusega Ladakhi, India, matkamise ja muu ilmaelu teemadel. Tüübid Ladakhis juba kolmandat korda. Saan teada, et Charlie Lorami Ladakhi raamatust on sel aastal täiendatud trükk ilmunud ja et Sham trekile ei ole üldse süüa ega midagi vaja kaasa võtta ja et üksi hääletamine ei ole Ladakhis ka naisterahvale mingi probleem. Lõpuks võtame arve ja asume kulgema edasi, kohtame teel kohalikku, kelle nimi on Mahindra. Nagu traktoril. Ehitab lähedale parasjagu restorani, mis peaks avanema 4. juulil. Vaatame tööd üle, kolm lauda juba valmis ja lage värvitakse. Köögitarbed on olemas, aga nimi puudu. Austraallased pakuvad Eurekat. See on nende Tasmaanias asuva puuviljafarmi nimi. Kuuldes, et olen Eestist, teatab Mahindra mulle puhtas eesti keeles "ma armastan sind". Keegi olla talle õpetanud eestikeelseid lauseid ja see oli ainus, mis meelde jäi. Saadame Mahindra värvi ostma ja võtan suuna hotellile, kavatsusega kontrollida üle õige teeots ja suunduda Sankari gompat vaatama. Aga 100 meetri pärast kohtan Kaarlet, kes kavatseb ka kuhugi ronida. Läheme koos hotelli, et vett kaasa võtta ja kohtame Marttit, kes kavatseb ka Sankarisse suunduda. Mõeldud, tehtud. Rada kulgeb maaliliselt külavahel, kohalikud rõõmustavad meid nähes ja üks vanaproua tuleb ka kätt suruma. Gompa on sedapuhku piletiga, 30 INR, ja näeb üsna muuseum välja. Kaarlel ja mul õnnestub ka katusele hiilida.
Tagasi Lehis, tahame süüa ja teel söögini kaob Kaarle tiibetlaste turul nagu tina tuhka. Mis seal ikka. LP-s reklaamitud linna parimas restoranis hakkab söögi valmistamine alles tunni aja pärast. Ronime Leh View-nimelise söögikoha katusele, kust tuul meid küll varsti korrus madalamale puhub. Jõuame isegi magustoiduni, toimub ka mini-fotokursus.
Homme Hemisesse.
Mis asjad on momod?Momo on pelmeen, mille sees ei pruugi olla mitte alati liha, vaid naiteks kapsas voi kartul. Kui tegemist on veg momoga ehk taimetoidumomoga. Saab kas aurutatult voi praetult, serveeritakse tshillikastmega voi vyrtsise supiga. Voi kehvemas kohas niisama, paari riivitud kapsaliblega. nipitiri, on Jul 2, 2009 at 02:08PM
Algas heinaaeg - sellega, et sõitsin üle murdunud posti heinamaale sisenedes täielikult katki rehvi, mis üpris haruldane - jne jne jne
Bensuhind tõusis ja ründasin par minutit enne 24.00 Jõgeva tanklat - info jõudis minuni parem hilja kui mitte kunagi - aga eluksajaks muidugi sellest kütusest ei jätku - (traktori-....). Kylliki, on Jul 1, 2009 at 10:13PM
Lisa kommentaar