inimkatsed Himaalajas

Seekord ei lähe need katusele, vaid kuluvad ära Kadrile laatsareti ehitamiseks. Meid Estriga kui kõige väiksemaid paigutatakse ette juhi kõrvale, kus pean hoiduma käigukangi eest. Ja suund mäkke. Kuigi hommikul pidi tee tühi olema, on ühe auto nina teise sabas kinni ja nii venib kolonn ca 30-kilomeetrise tunnikiirusega Rohtangi kuru suunas. Päike valgustab esmalt kõige kõrgemaid tippe, ronides aegamisi allapoole. Mäeküljed kirendavad varsakapjadest ja veel mingitest kollastest, valgetest ja lilladest lilledest.
Rohtang La on 3980 m merepinnast, senine kõrguserekord. Külm, topime kõik riided selga. Kohalikud pildistavad üksteist ja ukerdavad lumel. Justnimelt lumel ja mitte lumes, sest lumi on kõvaks sulanud ja sinna sisse ei vaju. Edasi sõiduautod õnneks ei tule. Ja ka bussidele olevat tee alles kaks päeva tagasi avatud. Kuni selle ajani oli lumi ees.
Tee on tänu ilmastikuoludele vahelduvas seisukorras, kohati päris korralik asfalt, aga enamasti ronime üle kivide ja läbi aukude. Ka lumesulavesi pahiseb mitmes kohas teel ja tuleb jõgesid forsseerida. Iga natukese aja tagant on kamp ekstreemselt tumedanahalisi draviididest rändtöölisi teed parandamas või käsitsi kive katki toksimas. Karm töö.
Sõjaväekolonnide möödalaskmiseks tuleb paar korda peatuda. Iga auto laseb pahvaka diislitossu meile aknasse.
Khoksaris, mis on üks vähestest putka-küladest teel, sööb juht hommikust ja ma liitun temaga. Dal and rice. Martti diagnoosib mul terasest seedimise ja saan loa süüa suvalistes kohtades. Söök maitseb hea ja putkapidajad on rõõmsad.
Ööbimiskohana kaalumisel olnud Zingzing Bar'i jõuame kella ühe paiku. Liiga vara paikseks jääda ja sõidame edasi. Ja edasi läheb peamiselt üles.
Järgmine kuru on Baralacha La, 4892 m. Tee on raiutud läbi üle autokatuse ulatuva lume. Kaks tüüpi on teel Manalisse jalgratastel. Vaated on maalilised.
Ühe käänaku taga on kaubaauto katuse peal, rattad taeva poole. Kuivõrd ülevalpool selle koha peal teed ei ole, jääb selgusetuks, kustkohast see sinna küll kukkus.
Hakkame vaatama ringi sileda st tasase, soovitavalt rohelise ja jõe lähedal oleva telkimispaiga järgi. Puud kadusid nimelt juba ammu silmapiiri taha, rohtu mõnes kohas veel on. Viimaks jääme pidama kohta, kus jõgi on küll eemal kanjonis, aga kuna meil vett on lademes, siis pole sellest suurt lugu. Kanjonis on loodusjõud tekitanud mingid hiiglaslikke hambaid meenutavad teravikud. Enne visati Martti veel välja organiseeritud telklaagrist, kust ta käis hinda küsimas, mis oli kallim kui kõik eelmised hotellid. Lööme telgid keset hiiglaslikke mägesid püsti, lükates platsil enne koomale jakikakahunnikud. Autojuht läheb Sarchusse sööma.
Oleme just kaasaostetud nidi-nädi murule lahti pakkinud, kui saabub lamba- ja kitsekari. Marttile see ei meeldi. Lambad piiravad meid ümber ja karjus sätib ennast meie lähedale murule istuma. Väga pastoraalne, paraku lahkuvad lambad lõpuks Martti ja karjuse ühistegevuse tulemusena lähima künka taha. Mõne aja pärast ilmuvad uuesti, seekordne rünnak saab nimeks "The return of the lambs".
Kui päike on mäe taha kadunud, installeerime ennast telkidesse. Martti võitleb veel mõnda aega lammastega. Kõrgus mõjub inimestele erinevalt, Kaarlel on väga lõbus, Anu üritab Marttit veenda, et lambad on ka inimesed. Minu arust oleme meie võõral territooriumil. Lamame lausa teiste söögilaual.
Terve öö kostab vahelduva eduga vaikne määgimine. Korra tibab ka vihma.