Esimest korda õnnestub ärkamine sünkroniseerida äratuskella helinaga,
mis tähendab, et olen õppinud seda helisema panema ja kuulen ka pirinat.
Positiivne.
Ärasõit on kokku lepitud kella poole kuueks. Kadri on
ööga hankinud endale miskise tõve ja toogub veepudeli najal. Estrile
mõjub keerutamine mägede vahel. Seega on keskmine rida üsna lääbakil.
Krutime ennast mööda mäekülgi üles-alla, läbi pastelsetes toonides hommikuse mägede valgusmängu, männimetsa, riisiterasside ja pisikeste külade. Jätkuvalt needsamad napikad möödasõidud, kus kahe mööduva sõiduki vahele vaevalt rusikas mahub. Mäed muutuvad järjest suuremaks ja majesteetlikumaks, tee äärde ilmuvad taas suurte, kassitappu meenutavate lillade õitega taimed.
Sõidukiiruse osas on Marttil juhiga eriarvamusi, muuhulgas pudeneb lause "Which part of 40 don't you understand, the four or the zero?"...
Ester ei vali paraku enda kergendamiseks kuigi maalilisi kohti, see-eest on head silma autojuhil endale hommikusöögipaiga valikul. Mul muidugi kõht järjekordselt hommikusöögita startimise pärast viril ja lasen juhil endale ka ühe parantha tellida. Juht on rõõmus, et keegi temaga liitub ja mina saan lõpuks ometi süüa roadside dhabas. Kus me Martti ähvarduse kohaselt sööma ei pidanud. Parantha on kuum ja mõnusalt vürtsikas, selle juurde käib ka kohupiima meenutav ollus (Martti õnneks ei näe). Eine lõpetab magus tuline tee, mida luristan kohalikega solidaarselt.
Jõuame taaskord Bease jõe äärde, mis nüüdseks juba hiiglaslike saehambaid meenutavate mäeselgade vahel voolab, tee kulgeb kõrgel jõe kohal. Vaatepilt on võimas ja liiklus käänakutest hoolimata kiire. Inimelul ei tundu endiselt siinkandis suurt hinda olevat. Ühtäkki siseneme pilkasesse pimedusse ehk ca 2,5 km pikkusesse tunnelisse, kus ainsaks valguseks on vastutuleva auto tuled. Tolmab.
Mõned tunnid ja mäed hiljem oleme Kullus. Martti nõuab puhast, teest kaugemal asetsevat ja mitte-india söögikohta, mille peale juht teatab, et siin sellist asja pole. Nõutud Hot Stuffi-nimeline koht on siiski olemas ja saan veel täidisega naani ja sidrunivett.
Möödume paigast, kus viimase jupi oma elust veetis Nikolai Roerich. Manalisse jõuame kella kahe paiku. Meid tervitab kerge vihm ja äike. Mussoon on jõudnud mägedeni. Aga edasi ta siit ei pääse. Alanud on Himaalaja, lume kodu.
Kümme aastat tagasi väisatud hotelli ei paista kuskil, maandume Pine View-s, kus tuba on üle mõistuse kallis ehk 990 ruupiat. Aga vaade on hea, duši kohal on küll seinas auk, aga muidu on tore. Saadame Raju koju tagasi. Enne minekut leiab ta veel meile järgmise juhi, kes viib meid kuni Lehini. Seniks sööme ja hängime linna peal. Linn on veel hullem turistilõks kui McLeod Ganj, tegemist nn üheöökohaga, kust kõik saabujad kohe edasi mägedesse põrutavad. Majade fassaadid koosnevad ainult reklaamist. Suudan eksida mingitesse tagahoovidesse ja leian nii kitsaid tänavaid, kus isegi mina autodest mööda ei mahu. Aga lumised tipud juba paistavad ja taas on jahedam. Ehk siis talutav kliima.
Õhtul käib meie uus sõnaaher juht, kelle nime ei õnnestugi teada saada, meile oma Toyota Qualist ja ennast näitamas.
Krutime ennast mööda mäekülgi üles-alla, läbi pastelsetes toonides hommikuse mägede valgusmängu, männimetsa, riisiterasside ja pisikeste külade. Jätkuvalt needsamad napikad möödasõidud, kus kahe mööduva sõiduki vahele vaevalt rusikas mahub. Mäed muutuvad järjest suuremaks ja majesteetlikumaks, tee äärde ilmuvad taas suurte, kassitappu meenutavate lillade õitega taimed.
Sõidukiiruse osas on Marttil juhiga eriarvamusi, muuhulgas pudeneb lause "Which part of 40 don't you understand, the four or the zero?"...
Ester ei vali paraku enda kergendamiseks kuigi maalilisi kohti, see-eest on head silma autojuhil endale hommikusöögipaiga valikul. Mul muidugi kõht järjekordselt hommikusöögita startimise pärast viril ja lasen juhil endale ka ühe parantha tellida. Juht on rõõmus, et keegi temaga liitub ja mina saan lõpuks ometi süüa roadside dhabas. Kus me Martti ähvarduse kohaselt sööma ei pidanud. Parantha on kuum ja mõnusalt vürtsikas, selle juurde käib ka kohupiima meenutav ollus (Martti õnneks ei näe). Eine lõpetab magus tuline tee, mida luristan kohalikega solidaarselt.
Jõuame taaskord Bease jõe äärde, mis nüüdseks juba hiiglaslike saehambaid meenutavate mäeselgade vahel voolab, tee kulgeb kõrgel jõe kohal. Vaatepilt on võimas ja liiklus käänakutest hoolimata kiire. Inimelul ei tundu endiselt siinkandis suurt hinda olevat. Ühtäkki siseneme pilkasesse pimedusse ehk ca 2,5 km pikkusesse tunnelisse, kus ainsaks valguseks on vastutuleva auto tuled. Tolmab.
Mõned tunnid ja mäed hiljem oleme Kullus. Martti nõuab puhast, teest kaugemal asetsevat ja mitte-india söögikohta, mille peale juht teatab, et siin sellist asja pole. Nõutud Hot Stuffi-nimeline koht on siiski olemas ja saan veel täidisega naani ja sidrunivett.
Möödume paigast, kus viimase jupi oma elust veetis Nikolai Roerich. Manalisse jõuame kella kahe paiku. Meid tervitab kerge vihm ja äike. Mussoon on jõudnud mägedeni. Aga edasi ta siit ei pääse. Alanud on Himaalaja, lume kodu.
Kümme aastat tagasi väisatud hotelli ei paista kuskil, maandume Pine View-s, kus tuba on üle mõistuse kallis ehk 990 ruupiat. Aga vaade on hea, duši kohal on küll seinas auk, aga muidu on tore. Saadame Raju koju tagasi. Enne minekut leiab ta veel meile järgmise juhi, kes viib meid kuni Lehini. Seniks sööme ja hängime linna peal. Linn on veel hullem turistilõks kui McLeod Ganj, tegemist nn üheöökohaga, kust kõik saabujad kohe edasi mägedesse põrutavad. Majade fassaadid koosnevad ainult reklaamist. Suudan eksida mingitesse tagahoovidesse ja leian nii kitsaid tänavaid, kus isegi mina autodest mööda ei mahu. Aga lumised tipud juba paistavad ja taas on jahedam. Ehk siis talutav kliima.
Õhtul käib meie uus sõnaaher juht, kelle nime ei õnnestugi teada saada, meile oma Toyota Qualist ja ennast näitamas.
Lisa kommentaar