Viimane pannkoogihommikusöök koduseks saanud cafe Jeevanis.
Sedapuhku
pole me head lambad, keda mahub kuus tükki ühte lauda, vaid kaks lammast
on teises lauas.
Auto on õigel ajal kohal ja kotid lähevad siiski katusele, sest suudame Marttile selgeks teha, et nii on meil sees rohkem ruumi. Käigukangi otsas ei ole just mugav istuda.
Seekordse etapi eesmärgiks on jõuda teisele poole Zanskari mäeahelikku, kuhu Lehist otse läbi mägede ei pääse, vaid tuleb teha U-kujuline tiir Kargili kaudu.
Esimeseks peatuspaigaks on Spituki klooster, ehitatud 15. sajandil. Saabume kohale hommikuse tseremoonia ajaks ja istutame ennast seina äärde. Noor munk valab kõigile võiteed, hiljem saavad soovijad ka magusat teed. Pärast õnnestub kloostri katuselt jälgida lennuki startimist Lehi lennuväljalt. Maandumis/startimisrada ei tundu just ülearu pikk. Kõrgema mäe otsas pisikeses templis on palju kujusid ja üks munk, kes mulle lusikatäie suhkruga pähkleid annab.
Edasi Phyangi. Klooster ka 15. sajandist. Eemalt vaadates asub klooster rohelise künka otsas keset elutut maastikku. Parasjagu on käimas proovid juuli teises pooles toimuva festivali tarbeks. Mungad tiirutavad trummi saatel sisehoovis. Kaks nooremat tunduvad samme hästi teadvat, ühel vanemal aga läheb kogu aeg sassi, mis teda kangesti naerma ajab.
Natuke maad edasi asuvad Basgo kindluse varemed. Koht on kunagi olnud Ladakhi kuningriigi pealinnaks ja muidu tähtsaks kohaks. 16. sajandi kandis. Varemeid ümbritsevatest kaljudest on tekkinud inimtekkelistega kergesti segaminiaetavad moodustised. Marttile hakkavad meenuma tema eelmised elud. Kindluse templis on suur Maitreya kuju. Neil peab ikka olema kindel informatsioon tema peatsest saabumisest.
Likiri tempel on tänase päeva viimane, 14.-18. saj. Suur kuldne Buddha istub lageda taeva all.
Teel vahelduvad rohelised oaasid kivikõrbega, kaljud on valdavalt lilla-rohelisekirjud. Näeme ära interneti kaudu kuulsakspildistatud Induse ja Zanskari jõgede ühinemiskoha.
Teed on siinkandis üldiselt head, asfaldiga ja piisavalt laiad kahele autole.
Õhtuks jõuame Alchisse, leiame armsa öömaja, kus tubadesse pääseb katuseterassilt. Õhtuse päikese valguses teeme veel ka tiiru ümber templi. Leian tee alla jõe äärde läbi väikse puudesalu. Koht oleks eriti ilus, kui keegi poleks siia koormat prügi toonud... Ladakh on muidu puhtam kui muu seninähtud India, aga prahti ikka leidub paraku.
Pidevalt igal pool kasvavad kollased lilled on ka lähemal vaatlusel väga sarnased rakvere raipega. Tegelikult on sinep, nagu kunagi hiljem teada saan. Lille pildile püüda on tuule tõttu keeruline, lisaks leian lehelt lepatriinu, kes kogu aeg lehe teisele küljele ronib. Nii kulub tükk aega ümber puhma roomates.
Õhtul tabame Martti ja Estri restoraniaias pannkooke söömas.
Meie arvestuste järgi on tegemist reisi 14. päevaga.
Auto on õigel ajal kohal ja kotid lähevad siiski katusele, sest suudame Marttile selgeks teha, et nii on meil sees rohkem ruumi. Käigukangi otsas ei ole just mugav istuda.
Seekordse etapi eesmärgiks on jõuda teisele poole Zanskari mäeahelikku, kuhu Lehist otse läbi mägede ei pääse, vaid tuleb teha U-kujuline tiir Kargili kaudu.
Esimeseks peatuspaigaks on Spituki klooster, ehitatud 15. sajandil. Saabume kohale hommikuse tseremoonia ajaks ja istutame ennast seina äärde. Noor munk valab kõigile võiteed, hiljem saavad soovijad ka magusat teed. Pärast õnnestub kloostri katuselt jälgida lennuki startimist Lehi lennuväljalt. Maandumis/startimisrada ei tundu just ülearu pikk. Kõrgema mäe otsas pisikeses templis on palju kujusid ja üks munk, kes mulle lusikatäie suhkruga pähkleid annab.
Edasi Phyangi. Klooster ka 15. sajandist. Eemalt vaadates asub klooster rohelise künka otsas keset elutut maastikku. Parasjagu on käimas proovid juuli teises pooles toimuva festivali tarbeks. Mungad tiirutavad trummi saatel sisehoovis. Kaks nooremat tunduvad samme hästi teadvat, ühel vanemal aga läheb kogu aeg sassi, mis teda kangesti naerma ajab.
Natuke maad edasi asuvad Basgo kindluse varemed. Koht on kunagi olnud Ladakhi kuningriigi pealinnaks ja muidu tähtsaks kohaks. 16. sajandi kandis. Varemeid ümbritsevatest kaljudest on tekkinud inimtekkelistega kergesti segaminiaetavad moodustised. Marttile hakkavad meenuma tema eelmised elud. Kindluse templis on suur Maitreya kuju. Neil peab ikka olema kindel informatsioon tema peatsest saabumisest.
Likiri tempel on tänase päeva viimane, 14.-18. saj. Suur kuldne Buddha istub lageda taeva all.
Teel vahelduvad rohelised oaasid kivikõrbega, kaljud on valdavalt lilla-rohelisekirjud. Näeme ära interneti kaudu kuulsakspildistatud Induse ja Zanskari jõgede ühinemiskoha.
Teed on siinkandis üldiselt head, asfaldiga ja piisavalt laiad kahele autole.
Õhtuks jõuame Alchisse, leiame armsa öömaja, kus tubadesse pääseb katuseterassilt. Õhtuse päikese valguses teeme veel ka tiiru ümber templi. Leian tee alla jõe äärde läbi väikse puudesalu. Koht oleks eriti ilus, kui keegi poleks siia koormat prügi toonud... Ladakh on muidu puhtam kui muu seninähtud India, aga prahti ikka leidub paraku.
Pidevalt igal pool kasvavad kollased lilled on ka lähemal vaatlusel väga sarnased rakvere raipega. Tegelikult on sinep, nagu kunagi hiljem teada saan. Lille pildile püüda on tuule tõttu keeruline, lisaks leian lehelt lepatriinu, kes kogu aeg lehe teisele küljele ronib. Nii kulub tükk aega ümber puhma roomates.
Õhtul tabame Martti ja Estri restoraniaias pannkooke söömas.
Meie arvestuste järgi on tegemist reisi 14. päevaga.
Lisa kommentaar