Öösel vaatab täiskuu jälle otse voodisse ja ärkan korra selle peale, et
tekk on millegi taga kinni, mistõttu ei õnnestu mul ennast kodusel
kombel selle sisse keerata.
Siis saan aru, milles asi ja magan edasi.
Kuniks heliseb kell, kavatsesin nimelt varakult minna templit
pildistama. Päike tundub aga juba väga kõrgel olevat ja seega vedelen
tükk aega aru pidades, kas minna välja või magada edasi. Lõpuks otsustan
siiski mineku kasuks.
Tee ääres pakivad nännikaupmehed oma kola lahti. On veel üsna unise moega.
Teen päripaeva tiiru ümber templi ja keerutan palveveskeid. Templi aed on rahulik ja vaikne. Alchi tempel on seninähtutest kõige vanem, veel tiibetlaste-eelne, pärit 10.-13. sajandist. Fassaadil on ilusad puitnikerdused ja ehitise kuju on omapärane. Tšillin tükk aega templi juures ja vaatan veelkord ka stuupade sisse. Õuel on nimelt stuupad, millesarnaseid ma varem näinud ei ole ja mille sees, pea kohal, on veel teine stuupa. Lisaks värvid ja nikerdused. Eriti lahe.
Jalutan veidi mööda küla ja pildistan odrapõlde. Hästi mõnus rahulik koht. Teelt soetan sandlipuust palvehelmed ja jään hiljaks kottide katusele pakkimisele. Kui kohale jõuan, üritab Kaarle parasjagu mu kotti ümbrisesse toppida.
Pärast hommikusööki on ühine templikülastus ja selleks ajaks on uks ka lahti. Templis pildistada ei tohi, aga sees on vägev. Suured Avalokiteshvara, Maitreya ja Manjushri kujud, keskel stuupa. Seintel sajad pisikesed budad nagu tapeet, igaüks erinev. Edasi on veel mõned väiksemad templid, ühes müüakse ka raamatuid. See seletab pildistamiskeeldu. Muidugi ostame igaüks ühe raamatu.
Sõit Rizongi poole, kus on muuhulgas nunnaklooster. Mäed on kui hiiglaslikud kulissid, mille vahelt avanevad ja sulguvad erinevad vaated. Eesti keeles pole nii paljude värvide jaoks sõnu kui kivide peal esineb. Kuna oleme Estriga tagumises kuudis, on vaade kolmes suunas suurepärane.
Klooster on uus, 19. sajandist. Suundume Kaarlega tiirule mäest üles ümber kloostri ja nagu ikka, kaotan ta pildistades silmist. Ekslen mööda käike ja treppe siia-sinna, templite uksed on lukus ja ühtegi inimest ei kohta. Aga hääli kuulen. Nõiduslik koht. Nunni pole kodus. All suure palveveski juures sõbrunen eesliga.
Läbime kontrollpunkti Khaltses, kus esimest korda tuleb kõigil oma passiga ankeeti täitma minna. Seni piisas ainult Marttist või juhist ja passidest. Täidetakse seagripi-ankeeti, käib tubli gripivastane võitlus.
Möödume sildist "Road closed due to blasting" (või plastic, nagu ma alguses kuulen ja arvan, et teele on sattunud kilekott). Sõidame rahulikult edasi, mõne aja pärast on teel kopp ees, aga sellest saab lihtsalt mööda. Asfalt lõpeb, mattume liivapilvedesse.
Tolmusena jõuame Lamayurusse ja seame ennast sisse hotellis Moonland, mille aias on karuasendis jakitopis. Sööme ja vedeleme aias, nautides vaadet orule, kloostrile ja loojuva päikese valgusele. Teen tiiru mööda stuupadega ääristatud manimüüri.
Väisame korra ka kloostrit ja saame teada, et hommikutseremoonia on kell seitse.
Õhtusel teejoomisel veendume veelkord hotelli toidukoha üliaeglases teeninduses.
Tee ääres pakivad nännikaupmehed oma kola lahti. On veel üsna unise moega.
Teen päripaeva tiiru ümber templi ja keerutan palveveskeid. Templi aed on rahulik ja vaikne. Alchi tempel on seninähtutest kõige vanem, veel tiibetlaste-eelne, pärit 10.-13. sajandist. Fassaadil on ilusad puitnikerdused ja ehitise kuju on omapärane. Tšillin tükk aega templi juures ja vaatan veelkord ka stuupade sisse. Õuel on nimelt stuupad, millesarnaseid ma varem näinud ei ole ja mille sees, pea kohal, on veel teine stuupa. Lisaks värvid ja nikerdused. Eriti lahe.
Jalutan veidi mööda küla ja pildistan odrapõlde. Hästi mõnus rahulik koht. Teelt soetan sandlipuust palvehelmed ja jään hiljaks kottide katusele pakkimisele. Kui kohale jõuan, üritab Kaarle parasjagu mu kotti ümbrisesse toppida.
Pärast hommikusööki on ühine templikülastus ja selleks ajaks on uks ka lahti. Templis pildistada ei tohi, aga sees on vägev. Suured Avalokiteshvara, Maitreya ja Manjushri kujud, keskel stuupa. Seintel sajad pisikesed budad nagu tapeet, igaüks erinev. Edasi on veel mõned väiksemad templid, ühes müüakse ka raamatuid. See seletab pildistamiskeeldu. Muidugi ostame igaüks ühe raamatu.
Sõit Rizongi poole, kus on muuhulgas nunnaklooster. Mäed on kui hiiglaslikud kulissid, mille vahelt avanevad ja sulguvad erinevad vaated. Eesti keeles pole nii paljude värvide jaoks sõnu kui kivide peal esineb. Kuna oleme Estriga tagumises kuudis, on vaade kolmes suunas suurepärane.
Klooster on uus, 19. sajandist. Suundume Kaarlega tiirule mäest üles ümber kloostri ja nagu ikka, kaotan ta pildistades silmist. Ekslen mööda käike ja treppe siia-sinna, templite uksed on lukus ja ühtegi inimest ei kohta. Aga hääli kuulen. Nõiduslik koht. Nunni pole kodus. All suure palveveski juures sõbrunen eesliga.
Läbime kontrollpunkti Khaltses, kus esimest korda tuleb kõigil oma passiga ankeeti täitma minna. Seni piisas ainult Marttist või juhist ja passidest. Täidetakse seagripi-ankeeti, käib tubli gripivastane võitlus.
Möödume sildist "Road closed due to blasting" (või plastic, nagu ma alguses kuulen ja arvan, et teele on sattunud kilekott). Sõidame rahulikult edasi, mõne aja pärast on teel kopp ees, aga sellest saab lihtsalt mööda. Asfalt lõpeb, mattume liivapilvedesse.
Tolmusena jõuame Lamayurusse ja seame ennast sisse hotellis Moonland, mille aias on karuasendis jakitopis. Sööme ja vedeleme aias, nautides vaadet orule, kloostrile ja loojuva päikese valgusele. Teen tiiru mööda stuupadega ääristatud manimüüri.
Väisame korra ka kloostrit ja saame teada, et hommikutseremoonia on kell seitse.
Õhtusel teejoomisel veendume veelkord hotelli toidukoha üliaeglases teeninduses.
Lisa kommentaar