lisaaeg

Lennujaamas käib juba askeldamine, aga Helsingit veel tablool ei ole. Kui olen poolel teel ruupiaid tagasi eurodeks vahetama, kohtun Martti ja Estriga. Rõõmus jällenägemine. Ruupiad jäävad õnneks vahetamata. Sest Helsingit tabloole ei ilmugi ja pärast mõningast ootamist ja sebimist selgub, et meie lendu täna pole. Vähemalt pole Helsingist tulema pidavat lennukit maandunud. Lennujaamatöötajad suhtuvad asjasse üsna ükskõikselt, lennukit lihtsalt pole ja kõik. Soomes on kell alles kolm öösel ja kedagi pole Finnairis tööl. Vantaa lennujaam ei tea sellise lennuki lendamapidamisest midagi.
Leiame kaks sakslastest saatusekaaslast, tühjendame raamatupoodi ja ootame. Lõpuks saabub kohale kohalik Finnairi esindaja ja ummistame tükk aega kitsast koridori, oodates piletite ringibroneerimist. Lennu kuupäevadeks ei jää siiski ei 32. juuli ega 4. november, vaid homme. Kusjuures Helsingi-Tallinn liinil oleks meid justnagu varem juba ümber tõstetud. Seejärel majutab Finnair meid viietärnihotelli. Hotell on peen, kohalik ja kodune. Pugime kõhud täis ja joome õlut peale. Siis magame ja sööme õhtul veel niipalju kui sisse mahub. Selgub, et õlled peaksime ise maksma ja õhtusöögil on ka 500-ruupiane piirang ühe toa kohta.
Reisi selline puänt on tore ja tore on ka see, et viimases lõpus on kogu gäng jälle koos.