pealinnas

Hommikul tuleb Sunny mulle hotelli taksoga järgi ja viib lennujaama.
Jätame kiirelt hüvasti, enne kui nutma hakkame, lubame meilida ja pilte saata. Päikesetõus Himaalajas.
Lennujaama turvaprotseduur on pikk ja keeruline, läbi otsitakse korda kolm ja kotte valgustatakse ka mitut puhku, lisaks tuleb pärast suure pagasi äraandmist käia seda eraldi identifitseerimas. Riideid ega jalatseid ära võtma ei pea ja positiivseks uudiseks on ka see, et käsipagasis võib olla patareisid, mis on kaamera sees. Varem ei tohtinud käsipagasis ühtegi patareid olla. Õnneks asetseb patarei suure koti lihtsalt ligipääsetavas osas.
Ooteruumi on vallutanud armee, kes läheb eelmise lennuga. Seisan pagasi identifitseerimise ukse juures ja jälgin, kuidas prantslased järjekindlalt millestki aru ei saa.
Lennukis laulab Bryan Adams "Wherever you go, whatever you do, I will be right here waiting for you".
Lisaks turvavöö tutvustusele manitsetakse sissejuhatavas sõnavõtus militaarobjekte mitte pildistama. Zanskari poolt kerkivad pilved ja mäed on justkui vati sees.

"The weather in Delhi is pleasant, with clear skies", teatatakse lennukis, enne kui meid niiskesse sudusesse sauna läkitatakse. 29 kraadi. Palav. Ja palju hapnikku.
Ootame pikalt pagasit, Kingfisher Airlines'i poiss lohistab ise mu koti kärule ja veeretab seda kuni autoni. Selgub, et hotell ongi mulle ühe tegelase järgi saatnud, kelle auto on parkla kõige kaugemas nurgas. Auto tagapingile tekib pidevalt telefoniga rääkiv mees. Vaade meenutab Mumbaid, ainult lehmi pole näha. Taas needsamad tihedarealised teed ja triibulised äärekivid.
Hotell Ivory Palace näeb üllatuslikult sama viks ja viisakas välja kui netipiltidel. Konditsioneeriga tuba ja puha. Vahetan riided ja lähen alla linnaekskursiooni asja uurima. Rikšamõte laidetakse maha ja pakutakse konditsioneeritud autot 1000 ruupia eest kõigisse nendesse kohtadesse, mille välja olen valinud. Ei jaksa kuigi palju protestida, võibolla ongi õigem Ladakhist ärahellitatud turisti pigem esialgu naturaalsesse pealinna ellu mitte lasta. Takso tulek võtab küll nii kaua aega, et plaanin juba mõnda hotelli aknast möödasõitvasse rikšasse hüpata. Aga ta tuleb siiski. Juhi nimi on Kampot või midagi taolist. Rohkem ta õnneks ei räägi. Klaasid on tumedad ja tundub, et välja mind eriti ei paista. Mis annab võimaluse segamatult ringi vahtida.
Alustame Chattarpur Mandirist, hindu templist. Täielik disniländ. Kõigepealt sisenen Laxmi ja Ganesha templisse, kus olevat nende puhtast hõbedast kujud. Kõik särab ja sädeleb küll. Hindusid on vähe ja nad tunduvad sõbralikud, mitte kardetult agressiivsed. Naeratavad ega jõllita, salaja pildistamisest rääkimata. Üks vanamees näitab, et ma ikka peatemplisse ka läheks, ja kui aega on, siis ka üle tee Shiva templisse. Väga lahke, saab tehtud. Peatempli tarbeks tuleb jalanõud ära võtta ja hoiustada üle tee "garderoobis". Kasutan ka juhust leiges vees solberdada. Põrand on tuline. Tempel pühendatud Durgale ja jääb meelde eelkõige sellega, et kusagilt ülevalt trepist tahavad paar ahvi alla tulla, keda politseinik tagajärjetult toikaga hirmutada püüab. Ebavõrdsete võitlus lõpeb ahvide võidu ja publiku naeruga. Shiva templi ülalkorrusel käib remont. Edasi keset aeda hiidsuure Hanumani kuju juures saab mul hinduismist kõrini ja lähen otsin takso üles.
Väga lähedal on Digambar'i dzaini tempel. Eelmisega võrreldes lausa kiirgab sellest rahu. Kaks vanameest palvetavad ja kaks munka askeldavad vaikselt ringi. Kõik on valge. Ja väga ilus. Põrandalt peegelduvad sambad nagu peeglilt. Plaanin just lahkuda, kui üks munk valju kõlava häälega laulu üles võtab. Istun jahedal põrandal, naudin laulu ja sammaste vahel puhuvat mõnevõrra jahutavat tuult. Templi ümber on aed, igast nurgast piilub Mahavira.
Lootose tempel on kinni. Avatakse pooleteist tunni pärast. Käitun turistina: teen läbi aiaaugu templist pilti, ostan vett ja sõidame edasi.
Sajab pisut vihma. Humayuni hauakambri juures kohtan esimesi valgeid turiste. Arhitektuuris on Pärsia mõjud tõesti tuntavad. Ringi vahtides astun peaaegu peale järjekordsele vöödilisele oravale, kes üle tee jookseb. Indialased tunduvad jätkuvalt sõbralikud. Või olen ma Indiaga harjunud. Valgus on pärast vihma muutunud vastikult tatiseks.
Viimane nimekirjas olev objekt on Jami mošee. Taksojuht pargib auto Punase Kindluse juurde ja teatab, et mošeeni tuleb sõita rikšaga. Ilmselt ei viitsi ta kitsastel tänavatel autoga ukerdada, aga ma ei vaidle vastu. Velorikša! Just sellega ma sõita tahtsingi. Rikšajuht teab, et Euroopa on "good country".
Mošee on palvetamise ajaks suletud, seega ootan kümmekond minutit ja vaatan, kuidas samuti ootav hindu perekond üksteisest mošee taustal pilte teeb. Kui palveaeg läbi saab, lastakse turistid sisse, pakkides nad eelnevalt värvilistesse halattidesse. Ilmselt tõsiusklike lõbustamiseks. Jalanõud tuleb ära võtta. Aga pea võib katmata olla. Pärast Iraani ei jäta India suurim mošee kuigi sügavat muljet. Aga kohalikud tunduvad asja täiega nautivat, istuvad maas ja ajavad juttu. Tuvide tarbeks on terve kuhi teri maha puistatud.
Pärast turistiatraktsioone on kavas raamatupood Connaught Place's. Martti soovitatud grammatikat neil küll pole, aga sellega pole nüüd enam kiiret kah. Võtan kaasa neli raamatut ja asun söögikohta otsima. Sellega on keeruline. On kas mäkdoonalds või eriti peened kohad. Läheb pimedaks ja valin lõpuks teise variandi. Menüüs on kõik hinnad kolmekohalised. Peale Fostersi õlle, ei tea, mis sellel viga on. Teenindus on õnneks kiire. Portsud suured, kõike ära süüa ei jaksa. Sellise ambiente'ga koht võiks olla ükskõik millises linnas, ükskõik millisel kontinendil.
Homme varahommikul loodan kohtuda Martti ja co'ga.
Eelmine
uuesti Khardung La'l, 2. katse
Järgmine
lisaaeg

Lisa kommentaar

Email again: