öine saun

Vaatan kohustuslikuna tunduvast filmiprogrammist kunagi vaatamata jäänud Barcelona filmi ning meeldetuletuseks ja teemasse sisseelamiseks Slumdog Millionaire't.
Hommikul magan ja stjuardess vehib mu võileiva sisse. Neetud.

India, lõpuks ometi jälle India. See toimiva kaose ja vastuolude maa, millest on ilmselt ainult kas võimalik sõltuvusse sattuda või mõistmatuses pead vangutades vasakule ära lahkuda.
Delhi lennujaamas tervitavad meid rõõmsameelne sikhist autojuht Raju koos Toyota Innovaga ja lämmatav kuumus. Üle 40 kraadi. Nagu ilmateade ennustaski - sizzling hot.
Martti on täiesti ebatraditsiooniliselt leppinud kuni Manalini interneti teel kokku jeebi osas. 5000 ruupiat/inimene/5 päeva. Väldime seega auto kauplemiseks päeva veetmist Delhis. Kotid paigutuvad siiski katusele. Kell on viis hommikul, täpselt graafikus. Delhi kohale kerkib läbi sudu oranž päike. Pealinnast välja sõitmine kulgeb tänu varasele hommikutunnile ülimalt ruttu ehk umbes tunni pärast olemegi Hariyanas.
Magame kuumast hoolimata ja oleme Rajul esimesed kliendid, kes kuni Amritsarini ühtegi pissipeatust ei taha.
Sujuva alguse hüvitab ehk mõnevõrra lennu ajal Martti seljakotis lõhkenud šampoonipudel.

Amritsari jõuame kusagil lõuna paiku ja maandume LP-st leitud esimeses hotellis. Toad tunduvad esmapilgul üsna puhtad ja satikateta, alles hiljem põgeneb üks prussakas duširuumist Kaarle korraldatud üleujutuse eest. 850 ruupiat ilma konditsioneerita kahene tuba.
Amritsari elanikkond koosneb valdavalt sikhidest, keda on terve Eesti rahvastiku jagu ja kes on hindudest tunduvalt sõbralikumad ja vähem tüütud.
Pärast esmast dušši ja riietevahetust võtame rikša, et sõita vist linna ühte peenemasse restorani. Meil Estriga õnnestub istuda tagaistmel, vaatega väljapoole, mis annab võimaluse teha lugematul hulgal pilte ja saavutada kohalike hulgas suur populaarsus. Kohalejõudes on India-maitse igatahes jälle suus.
Rõõmus taaskohtumine Kingfisheri õllega. Ja cheese tikka masala maitseb hea. Tellitud riisiga võiks küll toita veel mõned näljased. Tagasisõidul pean kõlkuma juhiistme seljatoel, mis jälle pealtvaatajatele eriti muljet avaldab. Kuna olen jätkuvalt seljaga sõidusuunas, võib signaalitamise järgi ainult aimata, mis eespool toimub.
Õhtul külastame Kuldset Templit, mis avati 1604 ning mis peaks Taj Mahali järel olema Indias külastatavuselt teine vaatamisväärsus ja palverännakute sihtpunkt. Sussid jäetakse "garderoobi". Hulgaliselt lapsi käib meid katsumas ja endast pilditegemist nõudmas. Algul lebotame niisama tiigi ääres ja oleme kadedad paari pühendunu peale, kes kurguni vees seisavad. Läbistame ka templi, kus usklikud igal pool maas istuvad ja paari valget rõõmsa üllatusega vaatavad. Sikhi püha raamatu Adi Granthi magamapanekut näidati juba enne otseülekandena telekast, aga mörin ja laul käivad siiski edasi kuni sügava pimeduseni. Väga rahustav koht, homme tagasi Mul Mantrat lugema.
Hotellis jään raamatut lugedes ühe lause jooksul kolm korda magama ja keeran ennast lõpuks Vietnami "tekikoti" sisse, mis peab asendama nii tekki kui ka öösärki. Kuumast hoolimata magan häirimatult, kuni Martti ukse vahelt sisse vaatab. Äratuskella tõesti ei kuule, nagu juba alguses kardetud...