Hommikusöök hotelli lähedal dhabas, kus mul õnnestub teha kõige väiksem arve.
Astume
läbi Jallianwala Bagh'i memoriaali juurest. See siis koht, kus inglased
1919.a. ca 2000 inimest tuimalt maha lasid. Relvastamata rahvas,
naised, lapsed jne. Süüteoks meeleavaldus ajal, mil rahvakogunemised
olid keelatud. Ürituse korraldaja kindral Dyer sai tagasi koju minnes
valitsuselt kingiks lossi ja hõbedase mõõga kirjaga "The Saviour of
Punjab". Hästi tehtud, vapper mees... Rusuv lugu. Aga tutvun mitme
pisikese tüdrukuga. Meelde jääb ainult ühe
nimi - Nandini. Meenutab mulle Shiva pull Nandit.
Edasi võtame rikša, et sõita kuhugi kindlusesse, mis on aga segastel asjaoludel kinni, ja sõita hotelli tagasi. Väga tore üritus, sest taas oleme Estriga tagaaknal ja portreteerime kohalikke. Mööda kitsaid vanalinna tänavaid sõites näeb rõõmsaid turbanitega vanamehi, sepikodasid, habemeajamist ja rikšade kokkupõrkeid. Ummikut ka, kus häälekalt osalevad kõik ümberkaudsed. Aga kuri pole keegi.
Nüüd vaba aeg, mida kasutan, nagu näha, internetis.
Nett läbitud, suund taas templile. Et kuidas see ka päevavalgel välja näeb. Esimese pool tundi saan üsna rahulikult sammaskäigus habemike kõrval istuda ja ümbrust vaadata. Juba üle 400 aasta on inimesed samamoodi mööda seda valget kuuma marmorit jalutanud. Paar perekonda pildistab ennast koos minuga. Lähedal istuv sikh harutab turbani peast ära, käib vees ja asub siis taas rätti pähe keerutama. Saan seega teada, mismoodi nad seda teevad ja kuhu juuksed pannakse.
Minu ümber koguneb järjest rohkem noormehi, kes küll nime küsimisest eriti palju rohkem inglise keelt ei oska. Paar tükki oma arust ka oskab, aga mina jälle nende indian englishist suurt midagi aru ei saa. Mööduva halli habemega sikhi pilk jääb minul pidama ja ta peab vajalikuks ennast minu juurde istuma seada ja pakkuda võimalust templi kohta küsimusi küsida. Väga kena iseenesest, aga ma olen templist päris palju lugenud ja tahaks tegelt niisama tšillida. Lasen tal siiski veidi rääkida ja saan vastuse ka küsimusele, kas naised võivad tiiki ronida. Vees on nimelt näha ainult mehi. Saan vastuse, et kuivõrd naised on sünnitanud prohveteid ja ingleid, siis ei saa naine kuidagi olla alamal kui mees, mistõttu võivad kõik minna templis igale poole. See on väärt teave. Pean ka ette kandma, mis tunne mul seal templis istudes on. Arvan ennast tundvat rahu ja see kiidetakse noogutades heaks. Kui vanamees lahkub, jätan pealtkuulajate-vaatajate parve sinnapaika ja pistan varbad vette. Sinna mulle õnneks keegi järele ei tule. Aga tagumik hakkab varsti kärssama. Teen veel ühe ringi Adi Granthi juurest läbi. Kummaline tunne on olla seal tihkelt keset raamatu retsiteerimisele kaasalaulvaid inimesi.
Asun sussihoiustamise kohta otsima. Lähen mingist teisest mulgust välja, arvates kergemeelselt, et väljastpoolt kohe taas sisse tagasi saab. Olen aga sunnitud tegema ringi ümber poole templi mööda tulikuuma asfalti ja tänavakive. Irrmus kuum. Kohati on maas ka vaibatükid, aga püüan säilitada eneseväärikust ja mitte vaibast vaibani karelda. Kohalikud vaatavad minu vaprust imetlusega. Jõuan viimaks plätudeni. Tunne on küll selline, nagu oleks talla all kuumavillid. Värskendan end jääkohviga ja suundun hotelli ennast külma veega üle valama. Milleks küll on inimesel vaja sooja vett?
Kusagil kella viieks sõidame Pakistani piirile, Wagah piiripunkti. Vahtkonnavahetus, mis kujutab endast umbkaudu kahetunnist tsirkust ja palagani. Kõigepealt diskrimineeritakse taaskord kohalikke valgete arvel, sest kõik valged suunatakse midagi küsimata VIP-sektorisse. Tribüünid on tuubil täis. Pakistani poolel paistab hõredam publik olevat. Mõlemalt poolt üritatakse kõigepealt vastast diskoga tappa, siis läheb India pool lahti midagi, mis esialgu meenutab lippudega teatejooksu. Kõik soovijad, põhiliselt naised ja lapsed, aga ka kaks valget, saavad suure India lipuga piiri tähistava väravani ja tagasi joosta. Valged kutsuvad publikus muidugi esile erilise juubeldamise. Peale kusagil pooletunnist lippudega edasi-tagasi vudimist aetakse rahvas tribüünile tagasi, selleks et järgmisena kutsuda kõik keskele karglema. Pärast diskot on kavas skandeerimine. Üritust juhib sinises särgis mees, kelle nimetus nõukogude süsteemis oli ilmselt partorg. Karjub ja käsib rahval piiri suunas rusikat vibutada. Rahvas aga ei taha mitte rusikaga vehkida, vaid hoopis tantsida ja plaksutada. Pakistani poole tingel-tangel jääb kahjuks vaateulatusest valja, aga muusika on neil enamus aega vingem. St valjem.
Täpselt pool seitse hakkavad lehvikuid peas kandvad sõdurid vihaselt piirini ja tagasi marssima. Kohtudes piiril "vastasega", üritatakse talle jalaga virutada või pekstakse nööriga. Kell seitse langetatakse lipud ja trügitakse autodeni. Teel müüakse nänni ja kärsutatakse sööki. Täielik laulupidu. Ja see toimub nii igal õhtul. Muidugi on selline võidudiskotamine tunduvalt etem kui vastastikku tuumapommidega vehkimine. Aga hämmastav nähtus. Ja näitab hästi ka ametlikku ideoloogiat. Estrile ei meeldi.
Õhtusöök taas samas kohas, kus eile. Enamus söövad minu eelmise päeva menüüd ja tahtes massist erineda, võtan ise muud. Ka selle maitse pälvib üldise heakskiidu ja saan juurde testsööja aunimetuse.
Hotellis lahkame igaüks oma kahte mangot, mille ennist tee äärest soetasime. 12 mangot 120 ruupia eest. 1 EEK on ca 4,2 ruupiat.
Kui olen ennast parasjagu magama installeerinud, avab Kaarle tule kustutamiseks ukse (lüliti on väljaspool) ja raporteerib, et koridoris toimub kanalisatsiooniummistuse koristamine ja "kõik on sitta täis". Väga lahe. Seda nad seal siis kisavadki. Mõne aja pärast hakkab tuppa imbuma bensiinilõhna ja arvame, et ju nad puhastavad sellega nüüd põrandat. Püüan välja mõelda, kumb on hullem, kas solgiuputus toas või koridori süttimine. Jõudmata otsusele, jään magama.
Jalatallad kirvendavad pisut.
nimi - Nandini. Meenutab mulle Shiva pull Nandit.
Edasi võtame rikša, et sõita kuhugi kindlusesse, mis on aga segastel asjaoludel kinni, ja sõita hotelli tagasi. Väga tore üritus, sest taas oleme Estriga tagaaknal ja portreteerime kohalikke. Mööda kitsaid vanalinna tänavaid sõites näeb rõõmsaid turbanitega vanamehi, sepikodasid, habemeajamist ja rikšade kokkupõrkeid. Ummikut ka, kus häälekalt osalevad kõik ümberkaudsed. Aga kuri pole keegi.
Nüüd vaba aeg, mida kasutan, nagu näha, internetis.
Nett läbitud, suund taas templile. Et kuidas see ka päevavalgel välja näeb. Esimese pool tundi saan üsna rahulikult sammaskäigus habemike kõrval istuda ja ümbrust vaadata. Juba üle 400 aasta on inimesed samamoodi mööda seda valget kuuma marmorit jalutanud. Paar perekonda pildistab ennast koos minuga. Lähedal istuv sikh harutab turbani peast ära, käib vees ja asub siis taas rätti pähe keerutama. Saan seega teada, mismoodi nad seda teevad ja kuhu juuksed pannakse.
Minu ümber koguneb järjest rohkem noormehi, kes küll nime küsimisest eriti palju rohkem inglise keelt ei oska. Paar tükki oma arust ka oskab, aga mina jälle nende indian englishist suurt midagi aru ei saa. Mööduva halli habemega sikhi pilk jääb minul pidama ja ta peab vajalikuks ennast minu juurde istuma seada ja pakkuda võimalust templi kohta küsimusi küsida. Väga kena iseenesest, aga ma olen templist päris palju lugenud ja tahaks tegelt niisama tšillida. Lasen tal siiski veidi rääkida ja saan vastuse ka küsimusele, kas naised võivad tiiki ronida. Vees on nimelt näha ainult mehi. Saan vastuse, et kuivõrd naised on sünnitanud prohveteid ja ingleid, siis ei saa naine kuidagi olla alamal kui mees, mistõttu võivad kõik minna templis igale poole. See on väärt teave. Pean ka ette kandma, mis tunne mul seal templis istudes on. Arvan ennast tundvat rahu ja see kiidetakse noogutades heaks. Kui vanamees lahkub, jätan pealtkuulajate-vaatajate parve sinnapaika ja pistan varbad vette. Sinna mulle õnneks keegi järele ei tule. Aga tagumik hakkab varsti kärssama. Teen veel ühe ringi Adi Granthi juurest läbi. Kummaline tunne on olla seal tihkelt keset raamatu retsiteerimisele kaasalaulvaid inimesi.
Asun sussihoiustamise kohta otsima. Lähen mingist teisest mulgust välja, arvates kergemeelselt, et väljastpoolt kohe taas sisse tagasi saab. Olen aga sunnitud tegema ringi ümber poole templi mööda tulikuuma asfalti ja tänavakive. Irrmus kuum. Kohati on maas ka vaibatükid, aga püüan säilitada eneseväärikust ja mitte vaibast vaibani karelda. Kohalikud vaatavad minu vaprust imetlusega. Jõuan viimaks plätudeni. Tunne on küll selline, nagu oleks talla all kuumavillid. Värskendan end jääkohviga ja suundun hotelli ennast külma veega üle valama. Milleks küll on inimesel vaja sooja vett?
Kusagil kella viieks sõidame Pakistani piirile, Wagah piiripunkti. Vahtkonnavahetus, mis kujutab endast umbkaudu kahetunnist tsirkust ja palagani. Kõigepealt diskrimineeritakse taaskord kohalikke valgete arvel, sest kõik valged suunatakse midagi küsimata VIP-sektorisse. Tribüünid on tuubil täis. Pakistani poolel paistab hõredam publik olevat. Mõlemalt poolt üritatakse kõigepealt vastast diskoga tappa, siis läheb India pool lahti midagi, mis esialgu meenutab lippudega teatejooksu. Kõik soovijad, põhiliselt naised ja lapsed, aga ka kaks valget, saavad suure India lipuga piiri tähistava väravani ja tagasi joosta. Valged kutsuvad publikus muidugi esile erilise juubeldamise. Peale kusagil pooletunnist lippudega edasi-tagasi vudimist aetakse rahvas tribüünile tagasi, selleks et järgmisena kutsuda kõik keskele karglema. Pärast diskot on kavas skandeerimine. Üritust juhib sinises särgis mees, kelle nimetus nõukogude süsteemis oli ilmselt partorg. Karjub ja käsib rahval piiri suunas rusikat vibutada. Rahvas aga ei taha mitte rusikaga vehkida, vaid hoopis tantsida ja plaksutada. Pakistani poole tingel-tangel jääb kahjuks vaateulatusest valja, aga muusika on neil enamus aega vingem. St valjem.
Täpselt pool seitse hakkavad lehvikuid peas kandvad sõdurid vihaselt piirini ja tagasi marssima. Kohtudes piiril "vastasega", üritatakse talle jalaga virutada või pekstakse nööriga. Kell seitse langetatakse lipud ja trügitakse autodeni. Teel müüakse nänni ja kärsutatakse sööki. Täielik laulupidu. Ja see toimub nii igal õhtul. Muidugi on selline võidudiskotamine tunduvalt etem kui vastastikku tuumapommidega vehkimine. Aga hämmastav nähtus. Ja näitab hästi ka ametlikku ideoloogiat. Estrile ei meeldi.
Õhtusöök taas samas kohas, kus eile. Enamus söövad minu eelmise päeva menüüd ja tahtes massist erineda, võtan ise muud. Ka selle maitse pälvib üldise heakskiidu ja saan juurde testsööja aunimetuse.
Hotellis lahkame igaüks oma kahte mangot, mille ennist tee äärest soetasime. 12 mangot 120 ruupia eest. 1 EEK on ca 4,2 ruupiat.
Kui olen ennast parasjagu magama installeerinud, avab Kaarle tule kustutamiseks ukse (lüliti on väljaspool) ja raporteerib, et koridoris toimub kanalisatsiooniummistuse koristamine ja "kõik on sitta täis". Väga lahe. Seda nad seal siis kisavadki. Mõne aja pärast hakkab tuppa imbuma bensiinilõhna ja arvame, et ju nad puhastavad sellega nüüd põrandat. Püüan välja mõelda, kumb on hullem, kas solgiuputus toas või koridori süttimine. Jõudmata otsusele, jään magama.
Jalatallad kirvendavad pisut.
Lisa kommentaar