Start taas varahommikul. Laome kotid vaikse Padumi pimedal ja veel
inimtühjal tänaval katusele.
Suund tagasi Kargili peale. Juht on
tagaluugi ära parandanud, see avaneb pärast mõningast logistamist. Eile
pidime Estriga terve päev üle keskmise rea seljatugede ronima. Ühe
kanistri võrra on ka rohkem ruumi, sest teine on paaki tühjaks valatud
ja saab seega olla istme all kummuli.
Päike on juba tõusnud, aga mägede vahel on veel pime. Siiski toimetavad teetöölised juba oma lõkete ja tossavate tõrvapadade ümber nagu tondid.
Sani kloostris veel magatakse. Juht laiutab käsi ja sõidame edasi. Pilved on algul kollased, siis lillad, mägedel on päikesekillud. Mõned koopaoravad on tulnud vaatama, kuidas me läbi värske hommikuvalgusemaastiku Kargili poole hüpleme. Paljud kohad tulevad tuttavad ette, näiteks suur must kuubikujuline kivi keset jõge. Nagu Kaaba kivi. Iga mägi on endiselt kui geoloogiatunni näidismaterjal. Tolm ei ole enam mingi üllatus.
Esimeses kontrollpunktis passe seekord näitama ei pea, piisab juhi seletamisest. Passikontrolli telgis norskavad inimesed hoolimata ümberringi käivast sebimisest.
Teeme peatuse Rangdumi kloostris, poolel teel, enne kontrollpunkti ja söögitelke. Üks munk tunneb elavat huvi mu matkasaabaste vastu, kiidab, et need head saapad mäe otsas ronimiseks ja tahab teada, kus tehtud ja mitu ruupiat maksid. "made in ..." silti ei õnnestu paraku leida ja ka hinna osas tuleb tunnistada, et seda ma küll ei mäleta. Igatahes ei olnud tegemist ruupiatega.
Rangdumis taas lõunapeatus. Riis ja muu kamarajura. Kontrollimiseks piisab siin ühest passist.
Möödume autost, kust kargab välja üks inglisekeelne neiu, sooviga kaks inimest meie autosse paigutada. Meil pole kahjuks ruumi. Midagi jääb ta meile aga järgi karjuma. Mõne aja pärast jõuame autoni, mille juht nõutult kapoti alla vaatab. Tuleb välja, et see nendesamade neidiste juht ja auto, aga millegipärast ei mallanud nad oodata auto parandamist, vaid hääletasid ennast vastassuunas kulgeva auto peale. Veider. Martti läheb ka kapotialust kaema, tuvastab lahtitulnud klemmi ja auto saab jälle liikuma. Hee, avastamata talent autoparanduses.
Mõni aeg edasi ja Ester teeb kummalist häält. Tema pükstel istub mesilane. Üsna rahulikult. Juht jääb õnneks kohe esimese kääksatuse peale seisma, koos nügime tagaluugi lahti, mesilane lendab välja ja kõigil lõbu laialt. Juht mesilast ei näinud, mistõttu jääb kogu episood talle tõenäoliselt üsna segaseks.
Kolmandas kontrollpunktis tahetakse taas näha kõiki passe ja kirjutada üles meie ameteid. Järjekorras istudes kuulen ärevat inglisekeelset seletamist, kuidas "need, kes meid tee peale jätsid, parandasid auto ära ja juht ei osanud seda ise parandada" jne. Ei või olla, samad ennist vales suunas sõitnud neiud on kohal. Ja üsna pahurad kogu ilmaelu peale. Teeme Kadri ja Anuga näo, et ei saa midagi aru. Hiljem väljas selgub, et Martti ja Kaarle jõudsid neidiseid autoparanduse teemal valgustada.
Vahetult enne Sankood jääb auto laskumisel seisma. Üks tagumine kumm on tühi. Ehheee. Tagavarakummi ei paista kuskil. Paljudel autodel on see katusel. Aga ega juht pole mingi papist poiss. Tagavararehv on auto all. Siis pannakse katkise ratta ette kivi ja sõidetakse kivile. Nii peab tunduvalt vähem tungrauaga väntama. Kaval. Kummivahetus Indias ühel mehel läheb umbes poole kiiremini kui Kambodžas kahel mehel. Meie tegemisi vaatab vastassuunast läbipääsu ootav autokastitäis lõbusaid kohalikke.
Juht on üldse tegelt muhe sell. Aeg-ajalt teeb omas keeles mingeid nalju ja räägib pikad jutud maha, ise väga rõõmus.
Sankoos on kummiparandamise peatus. Leiame oma eelmise korra söögiputka. Seekord maandume seal terve bandega. Martti kuulutab, et tema sellises kohas küll midagi ei söö. Aga saiu tuuakse kõigile ja ta võtab siiski ühe. Piimaga teed ka ka ei joovat. Aga kuna muud pole... :) õnnestub kõik teeäärsetes kohtades sööma õpetada. Kummiparandus võtab tunduvalt kauem kui Kambodžas. Jõuame ära pildistada kõik külaelanikud, mõni teeb auto juures läbi õige mitu ringi.
Saabume Kargilisse ja peseme tolmu maha. Hotellimees pole bussipiletit saanud, aga on leidnud mulle takso. Nojah, kas ei julgenud nad oma raha pileti alla panna või jäid ostmisega hiljaks või saavad taksobisnesest oma osa. Kohaliku bussiga sõitmine jääb seega järgmiseks korraks. Õhtul tuuakse taksojuht ka mulle vaatamiseks. Ja ei või olla... Seesama tüüp, kelle autot me teel parandasime. Lubab, et auto nüüd korras. Tema neiud jätsid ta maha.
Õhtusöök üle tee Tiibeti söögikohas koos moguli maiustustega. Korraks ilmuvad kõrvallauda inglise neiud. Proovime ennustada, kummas suunas nad homme kulgevad. Igatahes on kindel, et nad ei satu minuga ühte autosse. Moguli küpsetiste ülejääk pakitakse mulle teele kaasa. Martti tundub minu pärast vist pisut muretsevat, sest ta üritab suurt osa oma veterinaarapteegist mulle kaasa anda. Arvan siiski, et plaastrist palju kangemat kraami vaja ei lähe.
Pimedas jälgin aknal istudes kaua elu tänaval, rahvast on murdu, taas jaurab mošee. Homme-ülehomme toimub Kargilis festival.
Päike on juba tõusnud, aga mägede vahel on veel pime. Siiski toimetavad teetöölised juba oma lõkete ja tossavate tõrvapadade ümber nagu tondid.
Sani kloostris veel magatakse. Juht laiutab käsi ja sõidame edasi. Pilved on algul kollased, siis lillad, mägedel on päikesekillud. Mõned koopaoravad on tulnud vaatama, kuidas me läbi värske hommikuvalgusemaastiku Kargili poole hüpleme. Paljud kohad tulevad tuttavad ette, näiteks suur must kuubikujuline kivi keset jõge. Nagu Kaaba kivi. Iga mägi on endiselt kui geoloogiatunni näidismaterjal. Tolm ei ole enam mingi üllatus.
Esimeses kontrollpunktis passe seekord näitama ei pea, piisab juhi seletamisest. Passikontrolli telgis norskavad inimesed hoolimata ümberringi käivast sebimisest.
Teeme peatuse Rangdumi kloostris, poolel teel, enne kontrollpunkti ja söögitelke. Üks munk tunneb elavat huvi mu matkasaabaste vastu, kiidab, et need head saapad mäe otsas ronimiseks ja tahab teada, kus tehtud ja mitu ruupiat maksid. "made in ..." silti ei õnnestu paraku leida ja ka hinna osas tuleb tunnistada, et seda ma küll ei mäleta. Igatahes ei olnud tegemist ruupiatega.
Rangdumis taas lõunapeatus. Riis ja muu kamarajura. Kontrollimiseks piisab siin ühest passist.
Möödume autost, kust kargab välja üks inglisekeelne neiu, sooviga kaks inimest meie autosse paigutada. Meil pole kahjuks ruumi. Midagi jääb ta meile aga järgi karjuma. Mõne aja pärast jõuame autoni, mille juht nõutult kapoti alla vaatab. Tuleb välja, et see nendesamade neidiste juht ja auto, aga millegipärast ei mallanud nad oodata auto parandamist, vaid hääletasid ennast vastassuunas kulgeva auto peale. Veider. Martti läheb ka kapotialust kaema, tuvastab lahtitulnud klemmi ja auto saab jälle liikuma. Hee, avastamata talent autoparanduses.
Mõni aeg edasi ja Ester teeb kummalist häält. Tema pükstel istub mesilane. Üsna rahulikult. Juht jääb õnneks kohe esimese kääksatuse peale seisma, koos nügime tagaluugi lahti, mesilane lendab välja ja kõigil lõbu laialt. Juht mesilast ei näinud, mistõttu jääb kogu episood talle tõenäoliselt üsna segaseks.
Kolmandas kontrollpunktis tahetakse taas näha kõiki passe ja kirjutada üles meie ameteid. Järjekorras istudes kuulen ärevat inglisekeelset seletamist, kuidas "need, kes meid tee peale jätsid, parandasid auto ära ja juht ei osanud seda ise parandada" jne. Ei või olla, samad ennist vales suunas sõitnud neiud on kohal. Ja üsna pahurad kogu ilmaelu peale. Teeme Kadri ja Anuga näo, et ei saa midagi aru. Hiljem väljas selgub, et Martti ja Kaarle jõudsid neidiseid autoparanduse teemal valgustada.
Vahetult enne Sankood jääb auto laskumisel seisma. Üks tagumine kumm on tühi. Ehheee. Tagavarakummi ei paista kuskil. Paljudel autodel on see katusel. Aga ega juht pole mingi papist poiss. Tagavararehv on auto all. Siis pannakse katkise ratta ette kivi ja sõidetakse kivile. Nii peab tunduvalt vähem tungrauaga väntama. Kaval. Kummivahetus Indias ühel mehel läheb umbes poole kiiremini kui Kambodžas kahel mehel. Meie tegemisi vaatab vastassuunast läbipääsu ootav autokastitäis lõbusaid kohalikke.
Juht on üldse tegelt muhe sell. Aeg-ajalt teeb omas keeles mingeid nalju ja räägib pikad jutud maha, ise väga rõõmus.
Sankoos on kummiparandamise peatus. Leiame oma eelmise korra söögiputka. Seekord maandume seal terve bandega. Martti kuulutab, et tema sellises kohas küll midagi ei söö. Aga saiu tuuakse kõigile ja ta võtab siiski ühe. Piimaga teed ka ka ei joovat. Aga kuna muud pole... :) õnnestub kõik teeäärsetes kohtades sööma õpetada. Kummiparandus võtab tunduvalt kauem kui Kambodžas. Jõuame ära pildistada kõik külaelanikud, mõni teeb auto juures läbi õige mitu ringi.
Saabume Kargilisse ja peseme tolmu maha. Hotellimees pole bussipiletit saanud, aga on leidnud mulle takso. Nojah, kas ei julgenud nad oma raha pileti alla panna või jäid ostmisega hiljaks või saavad taksobisnesest oma osa. Kohaliku bussiga sõitmine jääb seega järgmiseks korraks. Õhtul tuuakse taksojuht ka mulle vaatamiseks. Ja ei või olla... Seesama tüüp, kelle autot me teel parandasime. Lubab, et auto nüüd korras. Tema neiud jätsid ta maha.
Õhtusöök üle tee Tiibeti söögikohas koos moguli maiustustega. Korraks ilmuvad kõrvallauda inglise neiud. Proovime ennustada, kummas suunas nad homme kulgevad. Igatahes on kindel, et nad ei satu minuga ühte autosse. Moguli küpsetiste ülejääk pakitakse mulle teele kaasa. Martti tundub minu pärast vist pisut muretsevat, sest ta üritab suurt osa oma veterinaarapteegist mulle kaasa anda. Arvan siiski, et plaastrist palju kangemat kraami vaja ei lähe.
Pimedas jälgin aknal istudes kaua elu tänaval, rahvast on murdu, taas jaurab mošee. Homme-ülehomme toimub Kargilis festival.
Lisa kommentaar