Pärast vaheäratust mošeest proovime kella seitsme paiku linnast midagi
süüa leida. Tagajärjetult. Poolitame Estriga eilset pirukat ja jagan oma
küpsiseid.
Tarime kotid alla, kuigi minu juhti veel ei paista. Saan
kolme kallistuse võrra rikkamaks ja vaatan, kuidas džiip viie vapraga
nurga taha kaob, araabiakeelne laul taga lehvimas. See jääb mul veel
pooleks päevaks kummitama. Igavesti lahe kamp tegelt, tore küll, et saab
matkama, aga kurb neist lahkuda.
Ilmub juht, kelle nimi on Sonam. Olen ainus reisija, sest tegelikult on ta matkajuht, mitte autojuht ja katsetus inglise neidistega oli sõbra abistamiseks. Tal hea meel, et ei pea üksi Lehini sõitma. Lubab Zanskarisse ka 50 000 ruupia eest enam mitte sõita. Tema meelest niivõrd jube tee. Nojah, on veel hullemaid nähtud.
Oleme vaevalt Kargilist välja sõitnud, kui tee ääres vehib vanamees, kes tahab küüti. Kaupleb Sonamiga pikalt ja ronib siis pärast minupoolset heakskiitu villise konkusse. Esimeses külas kobib maha ja jääb auto ette tänama, käed koos. Eest ära ei lähe. Kõik veoautod, millest oleme viimastel kilomeetritel mööda sõitnud, lähevad meist uuesti mööda. Kui vanamees seda taipab, viskub ta mööduvate autode ette ja pääseme tulema. Natukese aja pärast võtame peale kaks kohalikku neiut ja transpordime neid umbes kilomeetri jagu.
Taas mööda tuttavatest kohtadest: Shergolisse viiv sild, Mulbekh, kus Martti pea ära lõi, koht, kus 10 aastat tagasi auto teelt alla kukkus, fotostoppide kohad.
Sonam on jutukas. Heavy metal talle ei meeldi, meeldivad 70ndate lääne laulud ja sõbra bändi lood. Augustis on Ladakhis tulemas festival, kus esinevad kohalikud bändid ja ka külalised Mumbaist ja Delhist. Sonam elab Thikses, aga kuna usuliselt kuulub ta Hemise punamütsikeste alla, käib ta templis hoopis seal. Tegeleb paljude erinevate asjadega, õpib saksa keelt, mängib kitarri, teeb matku ja arvab, et seepärast ei saavuta ta ühelgi alal edu. Tuleks tegeleda ühe asjaga ja põhjalikult. Aga Sonam on püsimatu. Veel muretseb ta vaimsete väärtuste kadumise pärast. Kõiki huvitab ainult raha. Seepärast ei näe tänapäeva inimesed ka enam munki lendamas. Aga nad lendavad kindlasti.
Tsiteerime vastastikku meeldejäänud teesilte. Teeääred on nimelt täis lõbusaid liikluskultuuriteemalisi lööklauseid, nt "Speed thrills but kills", "Better late than never", "Alert to life, rough to death", "A cat has nine lives but not the one who drives", "If married, divorce speed", "If you sleep, your family will weep", "Peep peep, don't sleep", "This is no rally, enjoy the valley", "Love your neighbour, but not while driving", "Hurry and worry go together", "Speed and safety never meet", "Check your nerves on my curves", "Safety on the road, safe tea at home", "This is highway, not fly way", "Drive, don't fly", "Don't be gama in the land of lama" jne. Teame mõlemaid neid hulgim.
Mulbekhis on teepeatus. Sonam sööb hommikust. Võtan tema eeskujul ühe parantha. Arve maksab tema, minu tingimus on, et järgmine kord maksan mina. Ja kõrvallauas on... Ei keegi muu, kui inglise neiud :) Seekord siis sedapidi. Pärast söömist proovime minu taskunoa abil parandada autostereot. Probleemiks on makki kinnijäänud kassett. Kuna Marttit pole, jääb kassett sinna, kus ta on.
Fatu La'l teeme peatuse, sealt edasi on hea tee kuni Lamayuruni. St asfalt ja piisavalt lai kahele autole. Lamayurust Alchini sõidame minu meelest mingit teist teed pidi, mitte sedasama, mida mööda tulime. Selgub et tegemist on "ülemise teega", mida kasutavad vähesed. Aga see-eest millise teega! Värvilised kuristikud igas suunas, tee spiraalina vonklemas. Kurve võetakse üsna uljalt. Milleks on vaja ameerika mägesid, kui on võimalik sõita Aasia teedel? Aga pidurdatakse teel jalutava tuvi või haraka pärast. Kuivõrd tee läheb allamäge, pole mootorit vaja kasutada, veereme vabakäigul. Tee on tõesti tühi, kusagil 20-kilomeetrisel lõigul kohtame ainult ühte autot. Tuttava teega taasühineme kohas, kus Kargili suunas sõites oli silt, et tee on lõhkamise tõttu kinni.
Lõunapaus on Khaltses, saan momosid ja maksta arve.
Vahetult pärast Saspolit saan kümnekonna kilomeetri jagu proovida, kuidas on sõita valel pool asetseva rooliga ja valel pool teed. Veider. Alguses pole vigagi, aga siis hakkab mingi jama, kitsas tee ja suured autot tahavad mööduda mõlemas suunas. Juhid muidugi kukuvad peaaegu aknast välja, nähes valget naist villisega kimamas. Enne Basgot vahetame tagasi, seega ei saa ma signaali tuututades läbi küla kihutada. Mõne aja pärast on veoauto keset teed kummuli.
Nimmus joome "sõbra poes" teed, tšillime laua taga ja vaatame möödasõitvaid autosid.
Veel ühe peatuse enne Lehi teeb Sonam päikesekreemi paigaldamiseks. Päris edev mees. Saan teada, et väljadel siin-seal asuvad poolikud tellistest putkad on külaelanike moodus küla maid märgistada.
Lehi jõudnud, tassime koti hotelli. Dreamland hotell on seesama koht, kus Martti 10 aastat tagasi peatus. Väga ebaoriginaalne valik, aga suht linna keskel ja vaikne aiaga armas koht.
Unustan küsida, kas sooja vett on, ja pean piirduma enese uhamisega külma veega. Brrr. Saan siiski taas tolmuvabaks ja kotid ja kraami ka enam-vähem puhtaks.
Internetis veedan peaaegu tunni, aga reaalaega ei jõua. Pean minema kohtuma Sonamiga, kellel polnud mulle 50 ruupiat tagasi anda. Leian Sonami matkaputka, mis tegeleb ka matkavarustuse rentimisega (mida on hea teada, äkki õnnestub siin pärast oma telk rahaks teha), aga Sonamit pole kohal. Olla läinud duši alla. Mis seal ikka, ka 500 ruupiat selle sõidu eest on poolmuidu. Kokku sai lepitud muidu 450 peale. Kuigi, koos sõitsime, koos maksame...
Varustan ennast hunniku šokolaadiga ja suundun tiibeti restorani. Sisseastudes teatab ühest lauast rõõmus tüüp, et just see koht on õige valik söömiseks. Kuivõrd vabu kohti pole, istungi sinnasamma lauda. Tegemist ameerika noortega, Nathan ja Alex. Räägime maast ja ilmast. Nathan on Indias olnud 5 kuud, õpib tablamängu. Alex õpib flööti. Kohtusid nad alles paar päeva tagasi. Otsivad elu mõtet. Selgub, et plaanime homme samale matkale minna. Neil on giid ja kodumajutused. Kutsuvad mind kaasa. Võtan mõelda, tõenäoliselt tegemist täiesti ebasiira ameerika viisakusega. Nad saavad enne söödud ja lahkuvad magama. Kui minema hakkan, saan teada, et mu arve on makstud. Hmm.
Terve õhtu on dilemma. Ameeriklaste matka hind pole kallis, võibolla 500 ruupia võrra rohkem kui omal käel minek. Aga täpseid hindu tegelikult ju ei tea. Giidiga ei peaks muretsema õige raja leidmise, öömaja ega transpordi pärast. Lisaks muusikalised vahepalad. Teisalt, giidiga oleks liiga lihtne, jääks ära ladaki keele praktika ja kuidas ma lähen baby trekiks kutsutavale rajale giidiga polsterdatult, kui järgmiseks on plaanitud üks selle kandi raskemaid radu? Pealegi, kas ma ikka kannatan välja kolm päeva ameerika noorte idealistlikke eneseotsinguid? Otsustan jätta asja hommiku selgitada, kui jõuan õigeks ajaks pakitud, lähen nendega, kui mitte, lähen üksi.
Ilmub juht, kelle nimi on Sonam. Olen ainus reisija, sest tegelikult on ta matkajuht, mitte autojuht ja katsetus inglise neidistega oli sõbra abistamiseks. Tal hea meel, et ei pea üksi Lehini sõitma. Lubab Zanskarisse ka 50 000 ruupia eest enam mitte sõita. Tema meelest niivõrd jube tee. Nojah, on veel hullemaid nähtud.
Oleme vaevalt Kargilist välja sõitnud, kui tee ääres vehib vanamees, kes tahab küüti. Kaupleb Sonamiga pikalt ja ronib siis pärast minupoolset heakskiitu villise konkusse. Esimeses külas kobib maha ja jääb auto ette tänama, käed koos. Eest ära ei lähe. Kõik veoautod, millest oleme viimastel kilomeetritel mööda sõitnud, lähevad meist uuesti mööda. Kui vanamees seda taipab, viskub ta mööduvate autode ette ja pääseme tulema. Natukese aja pärast võtame peale kaks kohalikku neiut ja transpordime neid umbes kilomeetri jagu.
Taas mööda tuttavatest kohtadest: Shergolisse viiv sild, Mulbekh, kus Martti pea ära lõi, koht, kus 10 aastat tagasi auto teelt alla kukkus, fotostoppide kohad.
Sonam on jutukas. Heavy metal talle ei meeldi, meeldivad 70ndate lääne laulud ja sõbra bändi lood. Augustis on Ladakhis tulemas festival, kus esinevad kohalikud bändid ja ka külalised Mumbaist ja Delhist. Sonam elab Thikses, aga kuna usuliselt kuulub ta Hemise punamütsikeste alla, käib ta templis hoopis seal. Tegeleb paljude erinevate asjadega, õpib saksa keelt, mängib kitarri, teeb matku ja arvab, et seepärast ei saavuta ta ühelgi alal edu. Tuleks tegeleda ühe asjaga ja põhjalikult. Aga Sonam on püsimatu. Veel muretseb ta vaimsete väärtuste kadumise pärast. Kõiki huvitab ainult raha. Seepärast ei näe tänapäeva inimesed ka enam munki lendamas. Aga nad lendavad kindlasti.
Tsiteerime vastastikku meeldejäänud teesilte. Teeääred on nimelt täis lõbusaid liikluskultuuriteemalisi lööklauseid, nt "Speed thrills but kills", "Better late than never", "Alert to life, rough to death", "A cat has nine lives but not the one who drives", "If married, divorce speed", "If you sleep, your family will weep", "Peep peep, don't sleep", "This is no rally, enjoy the valley", "Love your neighbour, but not while driving", "Hurry and worry go together", "Speed and safety never meet", "Check your nerves on my curves", "Safety on the road, safe tea at home", "This is highway, not fly way", "Drive, don't fly", "Don't be gama in the land of lama" jne. Teame mõlemaid neid hulgim.
Mulbekhis on teepeatus. Sonam sööb hommikust. Võtan tema eeskujul ühe parantha. Arve maksab tema, minu tingimus on, et järgmine kord maksan mina. Ja kõrvallauas on... Ei keegi muu, kui inglise neiud :) Seekord siis sedapidi. Pärast söömist proovime minu taskunoa abil parandada autostereot. Probleemiks on makki kinnijäänud kassett. Kuna Marttit pole, jääb kassett sinna, kus ta on.
Fatu La'l teeme peatuse, sealt edasi on hea tee kuni Lamayuruni. St asfalt ja piisavalt lai kahele autole. Lamayurust Alchini sõidame minu meelest mingit teist teed pidi, mitte sedasama, mida mööda tulime. Selgub et tegemist on "ülemise teega", mida kasutavad vähesed. Aga see-eest millise teega! Värvilised kuristikud igas suunas, tee spiraalina vonklemas. Kurve võetakse üsna uljalt. Milleks on vaja ameerika mägesid, kui on võimalik sõita Aasia teedel? Aga pidurdatakse teel jalutava tuvi või haraka pärast. Kuivõrd tee läheb allamäge, pole mootorit vaja kasutada, veereme vabakäigul. Tee on tõesti tühi, kusagil 20-kilomeetrisel lõigul kohtame ainult ühte autot. Tuttava teega taasühineme kohas, kus Kargili suunas sõites oli silt, et tee on lõhkamise tõttu kinni.
Lõunapaus on Khaltses, saan momosid ja maksta arve.
Vahetult pärast Saspolit saan kümnekonna kilomeetri jagu proovida, kuidas on sõita valel pool asetseva rooliga ja valel pool teed. Veider. Alguses pole vigagi, aga siis hakkab mingi jama, kitsas tee ja suured autot tahavad mööduda mõlemas suunas. Juhid muidugi kukuvad peaaegu aknast välja, nähes valget naist villisega kimamas. Enne Basgot vahetame tagasi, seega ei saa ma signaali tuututades läbi küla kihutada. Mõne aja pärast on veoauto keset teed kummuli.
Nimmus joome "sõbra poes" teed, tšillime laua taga ja vaatame möödasõitvaid autosid.
Veel ühe peatuse enne Lehi teeb Sonam päikesekreemi paigaldamiseks. Päris edev mees. Saan teada, et väljadel siin-seal asuvad poolikud tellistest putkad on külaelanike moodus küla maid märgistada.
Lehi jõudnud, tassime koti hotelli. Dreamland hotell on seesama koht, kus Martti 10 aastat tagasi peatus. Väga ebaoriginaalne valik, aga suht linna keskel ja vaikne aiaga armas koht.
Unustan küsida, kas sooja vett on, ja pean piirduma enese uhamisega külma veega. Brrr. Saan siiski taas tolmuvabaks ja kotid ja kraami ka enam-vähem puhtaks.
Internetis veedan peaaegu tunni, aga reaalaega ei jõua. Pean minema kohtuma Sonamiga, kellel polnud mulle 50 ruupiat tagasi anda. Leian Sonami matkaputka, mis tegeleb ka matkavarustuse rentimisega (mida on hea teada, äkki õnnestub siin pärast oma telk rahaks teha), aga Sonamit pole kohal. Olla läinud duši alla. Mis seal ikka, ka 500 ruupiat selle sõidu eest on poolmuidu. Kokku sai lepitud muidu 450 peale. Kuigi, koos sõitsime, koos maksame...
Varustan ennast hunniku šokolaadiga ja suundun tiibeti restorani. Sisseastudes teatab ühest lauast rõõmus tüüp, et just see koht on õige valik söömiseks. Kuivõrd vabu kohti pole, istungi sinnasamma lauda. Tegemist ameerika noortega, Nathan ja Alex. Räägime maast ja ilmast. Nathan on Indias olnud 5 kuud, õpib tablamängu. Alex õpib flööti. Kohtusid nad alles paar päeva tagasi. Otsivad elu mõtet. Selgub, et plaanime homme samale matkale minna. Neil on giid ja kodumajutused. Kutsuvad mind kaasa. Võtan mõelda, tõenäoliselt tegemist täiesti ebasiira ameerika viisakusega. Nad saavad enne söödud ja lahkuvad magama. Kui minema hakkan, saan teada, et mu arve on makstud. Hmm.
Terve õhtu on dilemma. Ameeriklaste matka hind pole kallis, võibolla 500 ruupia võrra rohkem kui omal käel minek. Aga täpseid hindu tegelikult ju ei tea. Giidiga ei peaks muretsema õige raja leidmise, öömaja ega transpordi pärast. Lisaks muusikalised vahepalad. Teisalt, giidiga oleks liiga lihtne, jääks ära ladaki keele praktika ja kuidas ma lähen baby trekiks kutsutavale rajale giidiga polsterdatult, kui järgmiseks on plaanitud üks selle kandi raskemaid radu? Pealegi, kas ma ikka kannatan välja kolm päeva ameerika noorte idealistlikke eneseotsinguid? Otsustan jätta asja hommiku selgitada, kui jõuan õigeks ajaks pakitud, lähen nendega, kui mitte, lähen üksi.
Lisa kommentaar