suutäis tolmu

"Maa on täht. Me elame taevas." (Hans Jürgen van der Wense)
Ärkame 3.30 hommikuse palvuse peale. Tahaks juhtme läbi lõigata.
Start kell 5, hotellimees on hämmastunud ja väga unine. Eile õhtul saabus kohale teine juht, kes sõidutab meid Padumini ja tagasi ja edasi Srinagarisse. Kottide katusele pakkimisel selgub, et temaga ühist keelt me ei valda. Sõit peaks kirjade järgi võtma bussiga aega 14-18 tundi, autoga 14 tundi. 175 vms kilomeetrit. Mis lubab tee kohta aimata nii mõndagi.
Tõsi ta on, asfalti pole. Hüppame Estriga pingil üles-alla, üritades mitte tooliga üksteise varvastel maanduda. Tagumisest luugist tuleb ka vägevasti tolmu sisse. Eelmine auto oli tunduvalt paremas korras. Juht tervitab rõõmsalt pea kõiki vastutulijaid ja tee ääres hängijaid. Üsna pea on peatus, mille käigus mahajäetud moega sarast tuuakse välja kaks bensiinikanistrit. Ja kuhu mujale need ikka mahuvad kui mitte minu ja Estri pingi alla. Paarikilomeetrise sõiduga on ühest kanistrist tekkinud põrandale kenake loik. Uus peatus. Asja üritatakse parandada roosa kilekotiga. See ei aita. Lekib ka teine kanister. Seepeale tahab juht panna kanistreid katusele, mis meie hääleka protesti tõttu katki jääb. Suuname katusele hoopis tema enda hiigelsuure magamiskoti. Peatub möödasõitev auto, mille juht, suits suus, samuti kanistrite juures askeldama asub. Viimaks lahendatakse asi nii, et kraavist leitud musta kilesse mähitud kanistrid asetatakse püsti minu ja Estri istmete vahele, et me neid hellalt jalgadega kinni hoiaks. Ma kohe ütlesin, et tuleb panna kanister kilekotti. Edasine kulgeb bensiini lõbusa loksumise saatel.
Esimene osa teest läbib Suru jõe orgu, ümberringi on rohelus, õitsevad valge ristik, kurereha, võilill ja veel igasugu värvi lilli. Floora on siin üldse väga kodune: pajud, paplid, oder, puju (tervitusi mammale - puju edeneb hästi igal pool :). Taustaks on ilus a capella araabiakeelne joig, mille ristime palveks. See asendub paraku peagi hindi diskoga, mis toob mõneks ajaks asfaldi. Laulu refrään kõlab minu meelest "margariin, margariin". Kadri versioon on "ai-darii, karga nii!" ja tal võib õigus olla, sest kõlar on tema jalgade vahel.
Moslemite majad ei ole valgeks lubjatud, vaid näevad pigem poolikute varemete moodi välja. Juht teeb peatuse jõekäärus ja pakub kõigile banaani.
Peatus Sankoos, juht tahab süüa. Mina ka. Putkas antakse piimaga teed ja mingeid rasvapirukaid. Maitsevad head. Minuga liitub Ester, mõne aja pärast ka Kaarle ja Kadri. Kaarle on ambientist vaimustunud. Tellime teise ringi pirukaid. Nii õnnestub mul veel inimesi ära rikkuda. Kõik kokku 15 ruupiat.
Panikhari kontrollpunktis lastakse mind lõpuks autost välja kellukaid pildistama. Enese pildistamist nõuab ka putkamees, kes paneb selleks puhuks kingad jalga ja võtab sisse krampliku asendi, justkui oleks ta Kaarle vihmavarju alla neelanud. Luban pildi talle postiga saata ja saan kaasa hoolikalt paberile maalitud aadressi.
Avaneb vaade Nunile ja Kunile, kõige kõrgemad mäetipud siinkandis, üle 7000 meetri. Vaated on vapustavad, tõeline Shangrila. Tee äärest uudistavad meid paksud koopaoravad.
Peale lõhkamiseks suletud tee taasavamist muutub maastik kargemaks. Õhk samuti.
Poolel teel on järgmine kontrollpunkt, Rangdum. Sööme lõunat. Mina astun sisse ühte putkasse, kus on kohalikud, ülejäänud kamp kaob kuhugi mujale. Vanamees toob mulle riisi ja soolast teed, uurib, kust tulek ja kuhu minek. Tahab kogu aeg midagi juurde tõsta, aga minu riisimahutavusel on piirid. Saab tehtud ka grupipilt. Majad on jälle valged.
Mulle on seletamatust allikast otsa ette tekkinud suur muhk, mis Kaarle tervistava kreemi mõjul õnneks õige pea olematuks vajub.
Passikontrollist väljumisel tekib sõnelus prantslaste auto seltskonnaga, kes meid mööda ei taha lasta. Jääme nende kahe auto vahele ja peame sõitma veel tihedamas tolmupilves kui see loomulik oleks. Esimese auto juht meid mööda ei lase, eks neil on mingi oma teema ka. Esimese auto juht on tiibetlane, meil moslem. Võiduajamine jätkub lõpuks meie edusammude saatel, mistõttu tuleb Pentse La (4450 m) kandis käia joostes Drung-Drangi liustikku pildistamas.
Oleme üleni kaetud peene sädeleva tolmuga. Kaale näeb, ürp peas, välja nagu mõni Araabia Lawrence. Tagumine uks keeldub mingist hetkest avanemast ja meid Estriga tuleb sisse-välja installeerida üle tagumise istme. Mis vähendab ka tahtmist nõuda fotostoppi, kuna selleks tarbeks tuleb pea kogu auto tühjaks teha.
Viimane kontrollpunkt on Atting, kus pildistame lapsi. Putkamees maalib meie passiandmeid kaustikusse välivoodil kõhutades. Oleme lihtsuse mõttes kõik saanud tudengiteks, mis polegi ju nii väga vale. Martti on õpetaja.
Padumisse, mis tundub olevat maailma otsas, jõuame loojuva päikese kiirtes. Maandume hotellis Kailash, mille restoran peaks raamatu järgi olema linna ainus õlut pakkuv koht. Lõbusad tädid toovad igasse tuppa kaks ämbritäit kuuma vett ja saame tolmu maha uhada. Isegi hamba all krigiseb midagi. Sõit võttis siiski ainult 12 tundi. Toast on vaade jälle lumistele tippudele.
Katsetame hotelli taaskord aeglase teenindusega restoranis õllega. Godfather, mis ilmselt on aastatepikkuse käärimise tulemusena poolel teel viskiks.
kommentaar travelpod'ist:

tere tulemast tagasi levisse!
seda oli põnev oodata...Kylliki, on Jul 12, 2009 at 08:10PM
Eelmine
ajutine lahkumine Ladakhist
Järgmine
templid Zanskari orus

Lisa kommentaar

Email again: