Hommikutseremooniaks vanad mungad üles tõusta ei viitsi. Erinevalt
meist.
Pisikesed poisid vuristavad palvet ja taovad energiliselt trummi.
Mõni haigutab niisama või ajab pinginaabriga juttu. Viimane heli ei
jõua tseremoonia lõpus veel vaibuda, kui tuba juba munkadest tühi.
Hotellis serveeritakse hommikusööki muutumatu aeglusega.
Tee on jätkuvalt puuduliku asfaldiga ja ääristatud lõunaindia teetöölistega. Toksivad haamriga kive väiksemaks, tassivad neid riideräbalaga või istuvad niisama, valged hambad mustas näos välkumas. Mõni magab tuimalt tolmus. Sõit kulgeb piki jõekallast. Nagu möödaminnes ületame Fatu La, 4147 m. Istuksin nagu sütel kui ei teaks, et mõne aja pärast saab rahulikult jala mööda mägesid kulgeda ja teha niipalju fotostoppe kui pähe tuleb. Aknast möödavuhisevat maastikku vaadata ei ole ikka nii tore kui ise selles vedeleda.
Teeme peatuse Mulbekhis, kus on kaljusse tahutud suur Buddha kuju. Martti lööb pea vastu uksepiita ja me kõik toome talle üle tee kohvikust erinevaid külmi esemeid ja tooteid muhu vastu panekuks. Kashmiri magusa õunamahla pudelid jäävad järjest pisemaks, mida lähemale Kashmirile.
Tee äärde jääb veel Shergol, kus ülal kalju sees on pisike tempel. Uks on lukus, aga vaade tore. Altpoolt meenutab pisut Meteorat.
Roosade õitega kibuvitsapõõsaid on peoga puistatud üle kogu maastiku. Teeäärsetele siltidele on tekkinud araabia tähed, küladesse rättidega naised ja plekist katustega mošeed. Viimased mõnel pool kõrvuti stuupaga.
Õhtu eel jõuame Kargilisse, mis on saanud tuntuks 10 aasta taguse Kargili konflikti kaudu, mis takistas Marttil tookord nii kaugele sõitmast. India ja Pakistan tunnevad seda sündmust nendevahelise kolmanda sõja nime all. Istus kamp Pakistanist sisseimbunud mässumeelseid mäe otsas koopas ja tulistas Srinagari-Lehi teed.
Kargilis käib tavaline moslemi melu. Martti keelab naisinimestel üksi tänavale minna ja käsib toa ukse lukku panna. Seepeale lähen hotellimeestelt uurima bussipileti ostmise võimalusi ja traavin üsna pea ühe poisi kannul läbi tagahoovide putkani, kus 12ndaks piletit siiski osta ei õnnestu, ja tagasi. Seda ma muidugi teadsin juba isegi, et piletit saab reeglina ainult samaks või järgmiseks päevaks. Edasi osaleb kogu hotellipersonal ja veel mõned asjamehed minu piletiprobleemi lahendamisel ja lepime kokku, et hotellipoiss ostab mulle pileti Zanskarist tagasijõudmise ajaks. Mida ma muidugi juba algusest peale kavatsesin ette panna. Aga las nad ise tulid nii kavala mõtte peale.
Järgneva tund-paar kõõlun hotelli aknal ja pildistan kohalikke. Sõjaväge on siin eriti tihedalt, isegi automaatidega tegelasi liigub ringi.
Martti nõuab best restaurant in town-i, mis juba iseenesest kõlab kahtlaselt. Hotellipoiss juhatab meid hämarasse keldrirestorani, kus mõne aja pärast kaob elekter, inimesi pole, see-eest hulgim kärbseid (too many butterflies...). Portsud on pisikesed ja nende kohalejõudmine võtab ilmatu kaua aega. Otsustan pärast restoranikülastust üle süüa ja nõuan hotellimehelt ennist lubatud sööki. Lubab tuua mulle praetud riisi ja õunamahla. Restoran tundis peale tee ainult igasugu fantasid. Toit jõuab kohale siis, kui Kaarle juba magab. Vähemalt teeskleb magamist ja sööb pärast ära selle, mis minust järele jääb.
Vahepeal kostavad kusagilt plahvatused.
Ja siis alustab mošee... Kui Iraanis oli kutse palvusele ilus, siis siin lauldakse terve palve mikrofoni, mis kõlab umbes nii nagu oleks paar purjakil külameest eetrisse lastud. Väga argessiivne.
Hotellis serveeritakse hommikusööki muutumatu aeglusega.
Tee on jätkuvalt puuduliku asfaldiga ja ääristatud lõunaindia teetöölistega. Toksivad haamriga kive väiksemaks, tassivad neid riideräbalaga või istuvad niisama, valged hambad mustas näos välkumas. Mõni magab tuimalt tolmus. Sõit kulgeb piki jõekallast. Nagu möödaminnes ületame Fatu La, 4147 m. Istuksin nagu sütel kui ei teaks, et mõne aja pärast saab rahulikult jala mööda mägesid kulgeda ja teha niipalju fotostoppe kui pähe tuleb. Aknast möödavuhisevat maastikku vaadata ei ole ikka nii tore kui ise selles vedeleda.
Teeme peatuse Mulbekhis, kus on kaljusse tahutud suur Buddha kuju. Martti lööb pea vastu uksepiita ja me kõik toome talle üle tee kohvikust erinevaid külmi esemeid ja tooteid muhu vastu panekuks. Kashmiri magusa õunamahla pudelid jäävad järjest pisemaks, mida lähemale Kashmirile.
Tee äärde jääb veel Shergol, kus ülal kalju sees on pisike tempel. Uks on lukus, aga vaade tore. Altpoolt meenutab pisut Meteorat.
Roosade õitega kibuvitsapõõsaid on peoga puistatud üle kogu maastiku. Teeäärsetele siltidele on tekkinud araabia tähed, küladesse rättidega naised ja plekist katustega mošeed. Viimased mõnel pool kõrvuti stuupaga.
Õhtu eel jõuame Kargilisse, mis on saanud tuntuks 10 aasta taguse Kargili konflikti kaudu, mis takistas Marttil tookord nii kaugele sõitmast. India ja Pakistan tunnevad seda sündmust nendevahelise kolmanda sõja nime all. Istus kamp Pakistanist sisseimbunud mässumeelseid mäe otsas koopas ja tulistas Srinagari-Lehi teed.
Kargilis käib tavaline moslemi melu. Martti keelab naisinimestel üksi tänavale minna ja käsib toa ukse lukku panna. Seepeale lähen hotellimeestelt uurima bussipileti ostmise võimalusi ja traavin üsna pea ühe poisi kannul läbi tagahoovide putkani, kus 12ndaks piletit siiski osta ei õnnestu, ja tagasi. Seda ma muidugi teadsin juba isegi, et piletit saab reeglina ainult samaks või järgmiseks päevaks. Edasi osaleb kogu hotellipersonal ja veel mõned asjamehed minu piletiprobleemi lahendamisel ja lepime kokku, et hotellipoiss ostab mulle pileti Zanskarist tagasijõudmise ajaks. Mida ma muidugi juba algusest peale kavatsesin ette panna. Aga las nad ise tulid nii kavala mõtte peale.
Järgneva tund-paar kõõlun hotelli aknal ja pildistan kohalikke. Sõjaväge on siin eriti tihedalt, isegi automaatidega tegelasi liigub ringi.
Martti nõuab best restaurant in town-i, mis juba iseenesest kõlab kahtlaselt. Hotellipoiss juhatab meid hämarasse keldrirestorani, kus mõne aja pärast kaob elekter, inimesi pole, see-eest hulgim kärbseid (too many butterflies...). Portsud on pisikesed ja nende kohalejõudmine võtab ilmatu kaua aega. Otsustan pärast restoranikülastust üle süüa ja nõuan hotellimehelt ennist lubatud sööki. Lubab tuua mulle praetud riisi ja õunamahla. Restoran tundis peale tee ainult igasugu fantasid. Toit jõuab kohale siis, kui Kaarle juba magab. Vähemalt teeskleb magamist ja sööb pärast ära selle, mis minust järele jääb.
Vahepeal kostavad kusagilt plahvatused.
Ja siis alustab mošee... Kui Iraanis oli kutse palvusele ilus, siis siin lauldakse terve palve mikrofoni, mis kõlab umbes nii nagu oleks paar purjakil külameest eetrisse lastud. Väga argessiivne.
Lisa kommentaar