Buttermere-Glenridding

Toas kõik põõnavad ja keegi on katuseaknale kardina ette vinnanud. Ka hommikusöömise ajal olukord ei parane, seega pean hämarikus pakkima.
Steve askeldab maja ees oma auto kallal. Hindud see-eest on oma käula parkinud nii, et nende ja väljumiseks ettenähtud värava vahele jääb täpselt minu auto jagu ruumi. Ja kaks sentimeetrit.
Tee Honisteri kurule on lauge, alla järsem. Ka vaated on sellele vastavad.
Peatus Keswickis, kus oli plaan Derwentwaterile aerutama minna. Paadid ootavad rivis, aga ilm ei veena. Parkimiseks münte ka pole. Rahavahetuse ja mõttepausi eesmärgil soetan cappuccino. Ilmneb nõrk levi. Otsustan Glenriddingusse edasi sõita. Seal on kas parem või hullem ilm, igatahes on seal ka paadid ja ilmselt ka kanuud ja kajakid. Kusagil kaugel paistab kogu aeg päike.
Maabun avalikku parklasse. Vaatan küla üle. Maju on mõnevõrra rohkem ja inimesi mõnevõrra vähem kui Buttermere'is. Tundub rohkem proportsioonis olevat. On hotell, B&B (täis) ja kaks külalistemaja. Lähenen ilusamale. Naisterahvas tutvub põhjalikult olukorraga ja tuvastab vabade tubade olemasolu kolmeks ööks. Toaga ühendatud san.sõlmega ja toast eraldi paikneva san.sõlmega. Eraldi mul juba oli, see on suht ebamugav. Enne hommikul öösärgis koridori hüppamist peab silmad välja panema.
Kõrvalmajast saab võileiva ja turistiinfost mäekaardi. Ja kohalike radade kaart leidub varemsoetatud kraami inventuuri käigus. Vaatan sadamas sõiduvahendeid. Kõik on olemas: aurik, kanuud, kajakid.
Kuna päike juba suures kõrges pilve taga, siis valin ühe lühema 7 koma midagi kilomeetrise tiiru Sheffield Pike otsa ja teiselt poolt alla. Tibutab vihma. Tõmban kilepüksid peale. Mida kõrgemale rada kerkib, seda parem panoraam jääb selja taha järve suunas. Ullswater on kõveriku kujuga järv. Järve kohalt liginevad päikeselapid, mina koos tibutava pilvega ronin eest ära. Org lõpeb kausikujuliselt, veenired nagu jooned peopesas igast suunast alla voolamas. Jõuan just nentida, et olen leidnud inimesteta raja, kui tulevad vastu kaks mornide nägudega noort inimest. Mäekuru ajaks jõuab päike mulle järgi. Tipus on kivikuhi ja kividest laotud tuulevari. Tuul on just jõudnud Helvellyni pilvedest välja kraapida. Seal on lund. Helvellyn on Inglismaal kõrguselt kolmas mägi ja muidugi tuleb sinna otsa ükspäev ronida. Homme või ülehomme siis. Tarbin tuulevarjus võileiva.
Tagasi alla lähevad erinevad lambarajad. Inimtekkeline rada on ilmselt ka, aga see kaob juba kohe alguses ära. Keerulist pole siin aga midagi, järv ju paistab, künka taga on ilmselt Glenridding ja allpool ainult kitsas pilu kalju ja kiviaia vahel. Sealt saab vahelt läbi. Lambad, kes ometi inimest juba kaugelt näevad, lasevad matkajal kõigepealt üsna lähedale tulla, teeseldes rohusöömist, siis ehmatavad demonstratiivselt ja jooksevad kümmekond meetrit eemale. Ja jäävad siis kambas etteheitva näoga vahtima. Kiviaedade süsteem on selline, et tihtipeale ei saa aru, kas olen koos lammastega aias sees või aia taga.
Küla taga ajab koer lambaid mäest üles, jooksevad kõik robinal minust mööda. Alt juhendab keegi koera vilistamise ja artikuleerimata häälitsuste abil. Koer on sama värvi nagu Tups, aga suurem ja karvasem. Eile oli Buttermere'i järve ääres üks Tups, njuu...
Norrakad lubavad nii homseks kui ka ülehomseks päikest, tore. Ja kui ka päikest ei ole, on siin vähemalt mobiililevi ja internet, juhhuu.
Õhtusöögiks saan hiidburgeri (sest tahtsin ju midagi kerget süüa) ja ründan seda noa ja kahvliga, püüdes näha välja sama sofistikeeritud kui need restoranikülastajad, kelle laudadel on terve mets veiniklaase ja valged salvrätid.
Taevas on igat värvi pilvi ja nende vahel veidi kahvatusinist taevast. Näis.
Voodile on laotud rekordkogus patju. Kas inglased on kaelkirjakud või sajapealised?