Ärkan vara, sest on oht ilusale ilmale.
Väljas on karge ja värske,
ükskõik kuhu suunas pead keerutada, ei hakka silma ühtegi pilve.
Kämpinguplatsil istuvad mõned inimesed telkide ees ja kärsutavad midagi. Läbi lammaste pääseb Crummocki järve äärde. See on siinne suurem järv, väiksemat nimetatakse küla järgi Butteremere'i järveks. Kunagi olid need üks järv, aga siis juhtus midagi geoloogilist ja nüüd on kumbki eraldi.
Vesi on tumesinine, helesinine, taevassinine ja lihtsalt sinine. Pardid peavad kõnekoosolekut. Enamus inimesi tundub veel magavat, vee ääres on näha ainult kahte kajakkijat. See järv pole ka nii populaarne kui teine.
Rada kulgeb esiti piki kallast, siis käib korra mööda mäenõlva lähedases orus, tuleb jälle veeni, ronib taas üles ja läbi hämara metsatuka.
Järve teises otsas on tamm ja vesi voolab üle selle pahinal järvest välja.
Esimesed inimesed tekivad alles teisel kaldal, kui päike juba suures kõrges.
Harurada peab viima 177 jalga kõrge Scale Force koseni. Lõikan üle lirtsuva mätasmaastiku. Kosk on tõesti kõrge. Ma ei tea küll, mis need jalad meetrites teevad. Turnin veidi ülespoole, kivid on niisked ja libedad. Esimese kaskaadi kohalt avaneb muljetavaldav vaatepilt. Eemalt vaadates lihtsalt kukkus vesi ülevalt alla, siit on nagu pits. Ilmuvad mingid inimesed, aga ei tule õnneks mu toimetamist lähemalt vaatama. Sest nüüd oleks vaja alla tagasi saada. Mis pole sugugi nii lihtne.
Jalad uuesti maas, ilmub korraks levi. Ühe sõnumi jagu, sekund hiljem saadetud pilt jääb juba toppama.
Buttermere'is tagasi, söön võileiva ja talus tehtud jäätise. Britid on ärganud ja kõik õue tulnud.
Järv on tegelikult muidugi ilus ja sinine, teisel pool samblane mets, millest päike läbi paistab ja maha pikad viltused varjud joonistab.
Veidi enne taas külla naasmist hakkab silma üks laugem kosk. Turnin ka selle kõrvalt ülespoole, järjest paremaks läheb, inimesi seal pole ja rada ka mitte. Vajadus õhtusöögile jõuda sunnib lõpuks ringi pöörama.
Joonistasin oma tänase jalutuskäiguga maapinnale loperguse kaheksa. 24 kilomeetri pikkuse.
Õhtul üritavad matkainglased mind pubisse jämisema meelitada, aga jätan selle lõbustuse sedapuhku vahele. Jalutan selle asemel kirikuni, mis pole oluliselt suurem Wasdale Head'i omast ja kus on mälestustahvel Alfred Wainwrightile, kelle tuhk 1991. aastal Haystacksi mäele puistati. Mägi paistab täpselt sellest aknast, mille küljes tahvel on. Ilus.
Kämpinguplatsil istuvad mõned inimesed telkide ees ja kärsutavad midagi. Läbi lammaste pääseb Crummocki järve äärde. See on siinne suurem järv, väiksemat nimetatakse küla järgi Butteremere'i järveks. Kunagi olid need üks järv, aga siis juhtus midagi geoloogilist ja nüüd on kumbki eraldi.
Vesi on tumesinine, helesinine, taevassinine ja lihtsalt sinine. Pardid peavad kõnekoosolekut. Enamus inimesi tundub veel magavat, vee ääres on näha ainult kahte kajakkijat. See järv pole ka nii populaarne kui teine.
Rada kulgeb esiti piki kallast, siis käib korra mööda mäenõlva lähedases orus, tuleb jälle veeni, ronib taas üles ja läbi hämara metsatuka.
Järve teises otsas on tamm ja vesi voolab üle selle pahinal järvest välja.
Esimesed inimesed tekivad alles teisel kaldal, kui päike juba suures kõrges.
Harurada peab viima 177 jalga kõrge Scale Force koseni. Lõikan üle lirtsuva mätasmaastiku. Kosk on tõesti kõrge. Ma ei tea küll, mis need jalad meetrites teevad. Turnin veidi ülespoole, kivid on niisked ja libedad. Esimese kaskaadi kohalt avaneb muljetavaldav vaatepilt. Eemalt vaadates lihtsalt kukkus vesi ülevalt alla, siit on nagu pits. Ilmuvad mingid inimesed, aga ei tule õnneks mu toimetamist lähemalt vaatama. Sest nüüd oleks vaja alla tagasi saada. Mis pole sugugi nii lihtne.
Jalad uuesti maas, ilmub korraks levi. Ühe sõnumi jagu, sekund hiljem saadetud pilt jääb juba toppama.
Buttermere'is tagasi, söön võileiva ja talus tehtud jäätise. Britid on ärganud ja kõik õue tulnud.
Teise
järve ümber kõndimiseks ei ole kaarti ega juhiseid vaja, tuleb lihtsalt
järgida rahvaste rändamist. Karjamaa serval on lubadus koer maha lasta,
kui too peaks karja keskelt leiduma. Järveotsa maaomanik on kõik
väravad eramaa silte täis riputanud ja rada teeb seal suure ringi. Kes
ikka tahaks, et see rongkäik tal õuest läbi jalutaks iga
päev.
Vastaskaldal sõidab mööda vähemalt sajapealine mootorrattagäng.
Tundub nagu oleksin klassiekskursioonil saekaatris.
Leian vaikse
rajaharu ja istun vee äärde kivile ootama, et inimesed ära väsiks ja
koju läheks. Kuidagi vaiksemaks jääb tõesti. Siis sõidavad
mootorratturid tagasi. Kuulda on ka, et keegi Bob teeb pahandust,
hüsteeriliste häälte järgi otsustades sihitakse teda juba kaheraudsega.Järv on tegelikult muidugi ilus ja sinine, teisel pool samblane mets, millest päike läbi paistab ja maha pikad viltused varjud joonistab.
Veidi enne taas külla naasmist hakkab silma üks laugem kosk. Turnin ka selle kõrvalt ülespoole, järjest paremaks läheb, inimesi seal pole ja rada ka mitte. Vajadus õhtusöögile jõuda sunnib lõpuks ringi pöörama.
Joonistasin oma tänase jalutuskäiguga maapinnale loperguse kaheksa. 24 kilomeetri pikkuse.
Õhtul üritavad matkainglased mind pubisse jämisema meelitada, aga jätan selle lõbustuse sedapuhku vahele. Jalutan selle asemel kirikuni, mis pole oluliselt suurem Wasdale Head'i omast ja kus on mälestustahvel Alfred Wainwrightile, kelle tuhk 1991. aastal Haystacksi mäele puistati. Mägi paistab täpselt sellest aknast, mille küljes tahvel on. Ilus.
Lisa kommentaar