Ennerdale

Märkan Wasdale Head'ist välja sõites kiviaia sees postkasti. Kommunikatsioon on siiski olemas.
Teed ei ole vahepeal laiemaks läinud. Teel Ennerdale'i järveni läbin avara lauge rohelise maastiku, taamal helesinine meri. Ennerdale on vähekülastatav, sest peale paari maja järve ääres asustus puudub. Sellegipoolest on parklas juba käputäis autosid.
Päike paistab, puhub kerge tuul, mis erinevalt eelmistest päevadest on soe. Järv sillerdab ja soliseb vaikselt, liblikad laperdavad, metsas on lind. Võpsikus sahistavad faasanid, värvilised nagu paabulinnud. Eksootilisest elukatest nägin ükspäev karjamaal laamasid (mitte Tiibetist, vaid Andidest).
Kruusatee vee ääres läheb üle metsarajaks jõekaldal. Jõepõhjas on iga kivi näha. Jõe nimi on Liza ja sel lastakse teha, mis ta tahab, eriti aeg-ajalt oma voolusängi muuta. Kui jõgi teed mööda voolama hakkas, tehti tee mujale. Vanades voolusängides pesitseb stiletto-kärbes, kes end mutta peidab ja siis saaki kõhu alt ründab.
Pea kohale tekib pilv, aga mitte vihma oma. Aasal on suured ja väikesed pudulojused võtnud täisnurkse trapetsi kuju.
Tagasiringil põikan metsa vahele, kus ilma mingi nähtava põhjuseta õitsevad priimulad. Veidi maad edasi on suur osa metsa pikali kukkunud ja puud vedelevad risa-räsa. Siinses metsas on palju erinevaid puid. Sellega nad tegelevad siin eraldi. Ja mitu piknikukohta on püsti pandud. Pikniku saateks lendab kamp parte järve kohal edasi ja tagasi.
Pistan sõrmed järve, solberdan seal veidi ja sorteerin kive (Katri teab). Siin on tõesti rahulikum ja vaiksem kui mujal. Ainult mardused karjuvad kuskil eemal.
Buttermere'is on kõik kaks hotelli täis. Osutub, et ootamatult on saabunud nädalavahetus. Sellega ma ei arvestanud. Üldse on Buttermere selline viie majaga küla. Hotellimehed juhatavad, et eemal künkal on hostel. Äkki on seal vabu kohti. Lähen vaatama. Hosteli ees pingil päikese käes istub Steve ja loeb midagi elektroonilisest vidinast. Hostelitöötajad saabuvad kell viis, tunni aja pärast. Alternatiiv on sõita Keswicki suunas ja loota teel mõni majutusasutus tabada. Või siis ööbida Keswickis. Võtan raamatu ja sätin ennast ka pingile.
Kolmveerand viie paiku hakkab toas keegi liigutama ja rulood tõmmatakse eest ära. On umbes kaks vaba voodit, hulgases toas. Huhh. Ühispesu, ühine õhtusöök. Kumbki pole muidugi kohustuslik. Pesemine muidugi on siiski soovitatav. Samas, just saigi mõeldud, et peaks hakkama kokkuhoidlikumalt elama. Vaatab nalja. Kultuurilise kogemusena võib see ju isegi huvitav olla. Siin on kaks ööd koos õhtusöögiga odavam kui mujal üks öö ilma õhtul söömiseta.
Toas on kuus erkrohelise pesuga voodit, kas neist ülestikku. Kõik tunduvad asustamata. Saan valida. Stepsleid on ainult kaks ja vooditest väga kaugel. Katuses on aken.
Veidi aja pärast saabub naisterahvas, teretab, keerab ennast magama ja hakkab norskama. Saabub teine naisterahvas, näeb hulk aega vaeva kohvri toppimisega voodi ja seina vahele. Kolmas naisterahvas on varustatud hulga pampudega, pakib nodi krabinal ringi ja läheb ühe suure kotiga kuhugi. Rohkem rahvast ei tule, olen lisaks ühele stepslile okupeerinud toa ainsa tooli ja jupi kapipealset. Need asuvad lihtsalt kõigist teistest ebamõistlikus kauguses.
Õhtusöök on kolmekäiguline: supp, lasagne ja magustoit, kõik kokku kaheksa ja pool kohalikku raha. Pubis peaks kõigepealt koha pärast kaklema ja söök maksaks vähemalt kaks korda sama palju. Üks käik. Sööjad on jagatud gruppidesse taime- ja mittetaimetoidu tarbimise järgi. Olen ühes grupis Steve'i ja norskajaga, kes on pärit Austraaliast ja rändab mööda maailma ringi, saades selle eest pool palka. Päris hea kaup. Viimati tegutses Kambodžas koos piirideta arstidega.
Kõht kurguni täis patseerime austraallannaga kuni pimedani sõiduteel.
Eelmine
Scafell Pike
Järgmine
ringid ümber järvede

Lisa kommentaar

Email again: