Sajab. Jätan vahele selle osa plaanist, mis nägi ette järgmise mereäärse
küla külastamist ja lainete vaatlemist.
Sõidan otse Wasdale Head'i.
Niipalju kui siin otse sõita saab. Tänane tee on kaardil märgitud
valgega. Läks meelest vaadata, mida see tähendab, aga paikvaatlusel
tundub viitavat kiviaedadeta aukudega teele.
Wasdale Head on imepisike koht teisel pool Wast Waterit ehk suurt vett. Järv pole pindalalt küll teab mis suur, aga see-eest kõige sügavam tervel Inglismaal. Tee vingerdab vee kohal, teist kallast tähistavad järsu kalde all paiknevad värvid.
Külas osutub olema B&B ja inn. Valin seekord inni, hoolimata sellest, et hind jääb ülespoole eelarves ettenähtud maksimumist. Pole innis veel olnud. Eesti keeli oleks siis ilmselt võõrastemaja. Tegelikult on muidugi lihtsalt hotell.
Tuba alles koristatakse. Seniks võtan söögipoolel suure kannu teed ja Bill Brysoni. Ümberringi tume puitmööbel, sirmid laudade vahel, seintel õllealused ja ristis kirkad. Siinkandis on omal ajal olnud hulk kaevandusi, mistõttu tuleb ette vaadata, et kuhugi šahti ei kukuks.
Tulevad inimesed kahe koeraga. Koerad suunduvad joonelt ukse lähedale valmispandud veekaussideni, parempoolne koer joob vasakpoolsest kausist ja vasakpoolne koer joob teise kaela alt parempoolsest kausist.
Tuba saab koristatud, kolin sisse. Aknast vaade Inglismaa kõige kõrgematele mägedele. Vahepeal on vihm ära läinud ja päike vahelduva eduga välja tulnud. Jalutan järve äärde, võttes eelnevalt talupoest kaasa Kendali piparmündikooki. Seda reklaamitakse kui tuntud energiaandjat matkadel. Poes on kadestamistväärt valik mägedes ronimise kirjandust. Vaevu suudan hoiduda midagi ostmast. Peale rannikult rannikule jalutamise kaardi.
Järve ääres on üks talu ja palju lambaid. On ka rada ümber järve, aga sellega oleks pidanud varem pihta hakkama. Lambad määgivad, kuskil kõrgel on lõoke. Lebotan niisama, jälitan metsmesilast ja vaatan mägedele otsa. Tagasiteel põikan Inglismaa kõige väiksemasse kirikusse. Või väiksuselt teise. See on neil mõistlikult korraldatud, et kõige-kõiged niimoodi ühte kohta koguda. Kirik on lahti, sees vaikne, kui väljast kostev linnulaul tähelepanuta jätta. Kirikaias on paari kohaliku ja paari hukkunud mägironija hauad. Uut tuhka tohib laiali puistata ainult preestriga eelnevalt kooskõlastatult.
Vastu ööd on taevas täitsa selge.
Wasdale Head on imepisike koht teisel pool Wast Waterit ehk suurt vett. Järv pole pindalalt küll teab mis suur, aga see-eest kõige sügavam tervel Inglismaal. Tee vingerdab vee kohal, teist kallast tähistavad järsu kalde all paiknevad värvid.
Külas osutub olema B&B ja inn. Valin seekord inni, hoolimata sellest, et hind jääb ülespoole eelarves ettenähtud maksimumist. Pole innis veel olnud. Eesti keeli oleks siis ilmselt võõrastemaja. Tegelikult on muidugi lihtsalt hotell.
Tuba alles koristatakse. Seniks võtan söögipoolel suure kannu teed ja Bill Brysoni. Ümberringi tume puitmööbel, sirmid laudade vahel, seintel õllealused ja ristis kirkad. Siinkandis on omal ajal olnud hulk kaevandusi, mistõttu tuleb ette vaadata, et kuhugi šahti ei kukuks.
Tulevad inimesed kahe koeraga. Koerad suunduvad joonelt ukse lähedale valmispandud veekaussideni, parempoolne koer joob vasakpoolsest kausist ja vasakpoolne koer joob teise kaela alt parempoolsest kausist.
Tuba saab koristatud, kolin sisse. Aknast vaade Inglismaa kõige kõrgematele mägedele. Vahepeal on vihm ära läinud ja päike vahelduva eduga välja tulnud. Jalutan järve äärde, võttes eelnevalt talupoest kaasa Kendali piparmündikooki. Seda reklaamitakse kui tuntud energiaandjat matkadel. Poes on kadestamistväärt valik mägedes ronimise kirjandust. Vaevu suudan hoiduda midagi ostmast. Peale rannikult rannikule jalutamise kaardi.
Järve ääres on üks talu ja palju lambaid. On ka rada ümber järve, aga sellega oleks pidanud varem pihta hakkama. Lambad määgivad, kuskil kõrgel on lõoke. Lebotan niisama, jälitan metsmesilast ja vaatan mägedele otsa. Tagasiteel põikan Inglismaa kõige väiksemasse kirikusse. Või väiksuselt teise. See on neil mõistlikult korraldatud, et kõige-kõiged niimoodi ühte kohta koguda. Kirik on lahti, sees vaikne, kui väljast kostev linnulaul tähelepanuta jätta. Kirikaias on paari kohaliku ja paari hukkunud mägironija hauad. Uut tuhka tohib laiali puistata ainult preestriga eelnevalt kooskõlastatult.
Vastu ööd on taevas täitsa selge.
Lisa kommentaar