Hommik on pilves.
Hommikusöögi eest õnneks lisaraha ei taheta, kuigi
infomaterjal sellega ähvardas. See oli esimene öömaja, kus polnud voodi
kohal lugemise lampi. Lisaks oli WiFi kiirus olematu. Personal ei ole
kah oma sõbralikkuses eriti siiras. Peente kohtade häda.
Nikerdan auto parklast välja ja sihiks on Ravenglass, 1. sajandil olnud kasutusel roomlaste sadamana ja kolme jõe ühinemiskoht: Esk, Irt ja Mite. Tee viib üle mägede ja orgude. Kohalikke teid on kaardi legendi järgi kahte sorti: tavaliselt laiemad kui 4 meetrit ja tavaliselt kitsamad kui 4 meetrit. Tänane marsruut läbib peamiselt neid teisi. Lisaks kurud. Nuputan tükk aega, mis pagana ninasarviku kuru see on, kuhu GPS mind suunata püüab, kuni lõpuks taipan, see ongi too kuulus Wrynose Pass. Talvel lubatud ainult neliveolistele, karavanidele üldse mitte lubatud. Hoopis järsem ja teravamate kurvidega on aga sellele järgnev Hardknott Pass. Liiklus praktiliselt puudub.
Ravenglassis juhtun kohe auruveduriga rongi parklasse. Üks matkarada on ka soolas, aga ilm on sompus ja otsustan mõtlemisajaks rongisõidu võtta. Parklas on siin üldiselt igavene jant: pargid, otsid makseautomaadi, otsid münte, püüad ennustada kuluvat aega, longid tagasi autoni, paigaldad pileti armatuurlauale, tuled uuesti tagasi väljapääsu juurde ja lähed oma asju ajama. Kus on mobiilne parkimine? Poleks edasi-tagasi kõndimist, muret müntidega, kuluva aja ennustamist. Aga jah, neil on ju ka veel telefoniputkad.
Rong lähebki praktiliselt kohe, on umbes minukõrgune ja näeb välja nagu lasteaialaste lõbustuspargiatraktsioon. Pensionärid ja noored on elevil. Tuututamise saatel hakkame liikuma. Suitsu on kõvasti. On ka imelikumaid asju nähtud.
Lõppjaamast peab saama jalutada Blea Tarnini ja sealt ülejärgmisse jaama. Ühtegi rajale viitavat silti ei ole. Suveniirimüüja teab, et tuleb jalutada eelmise jaamani, seal on silt. Ongi. Ronin üles, taustal eile ronitud mäed. On lomp. Söön ära jaamast ostetud kotletisaia. Kilekott õigustab ennast juba, sest kuigi sai pakiti mitte iial lagunevasse plastkarpi, ei ole selle sulgemismehhanism tehtud kotletisaia jämedust arvestades. Edasi minnes satun kuidagi ringiga tagasi sama raja peale. Vahet pole. Kui itaallaste tehtud radade kohta on keeruline infot leida, aga looduses on need kenasti tähistatud, siis siin on vastupidi. Infot lademes, aga õues vaata ise, kuidas saad, igasugu rajad hargnevad ilma selgituseta sinna-tänna. Ilmselt sellepärast neil lähebki osa inimesi matkates kaotsi.
Lähen kaheks peatuseks uuesti Ravenglassi poole suunduvale rongile, et teha käänukohapilte. Vahejaamast läheb rada üle kõrgendiku tagasi Ravenglassi. Minu kasutada olevad kaardid poole raja peal lõpevad, aga see on ju pereüritusteks mõeldud koht ja kindlasti tähistatud. Nojaa. Alguses on koerajalutajad, kes juhatavad, et tuleb minna läbi kuldvihma jõulupuude suunas (see on mingi botaaniline liik?). Nende teepikkuse arvestus tähendab veidi enne päikeseloojangut kohale jõudmist. Hmm. Rada on esiti konkreetne, siis paljuneb mitmeks, igaüks kulgeb ise suunda. Orienteerun rongivile ja mere eeldatava asukoha järgi. Merd ja lubatud Mani saart läbi pilve ei paista. Jõuan just rahulolevalt mühatada, et keegi on taibanud raja tokkidega tähistada, kui see suubub rododendronitihnikusse, mis tuleks läbida roomates. Jäljed ei ole ei kabjaliste ega sõraliste, vaid käpaliste omad ja kõige kohal heljub kange metsloomahais. Huvitav. Loobun roomamisest, möödun tihnikust ülevalt ja leian järgmise raja. Mis kuusekasvanduse juures hargneb. Võehh. Minu valitud haru jõuab suure lombi ja trobikonna metsaveoteedeni. Võtan kasutusele kompassimeetodi ja murran üle raiesmiku, läbi karjamaade, ületan paar kiviaeda, mis on varustatud okastraadiga ja mille käigus ei teki riietesse auke, küll aga pudeneb aiast paar kivi. Ehitagu omale korralikud aiad. Jõuan lambaaedikust metsa ja märkan seal õisi. Suur punaste õitega rododendron. Ja roosadega. Ja valgetega. Mida rohkem ringi vahtida, seda rohkem neid silma hakkab. Õitsevad võpsikus puhta muidu. Rododendronite vahtimine tasub ennast ära, sest näen üle kraavi korralikku jalgrada. Nii ei peagi puu otsast sõiduteele pudenema, vaid saab laekuda tsivilisatsiooni piki rada nagu mees muiste.
Tsivilisatsioon algab kindlusega. Seda siin tegelikult ei peaks olema. Sissepääsu juures olev kaart teab igasugu kohti, aga mitte Ravenglassi. Valin raudtee suuna, sest kuhu läheb rong, seal asub mu auto. Ravenglass on kahe kurvi taga.
Vaatan küla üle. On hotell ja on B&B. Hotell juba oli ja sel oli puudusi. Lahehobuse külalistemaja perenaise nimi on Guest ja tal on üks vaba tuba. Väga luks näeb välja, toas puuviljad ja laes tumepruuniks võõbatud talad.
Teel õhtusöögile teen mõned viimase minuti pildid päikeseloojangust. Mere kohal on selgeks läinud.
Alustan Bill Brysoni raamatuga metsas jalutamisest. Sööki oodates suudan küll vältida kõva häälega naerma purskamist, aga mind võib olla päris naljakas vaadata.
Nikerdan auto parklast välja ja sihiks on Ravenglass, 1. sajandil olnud kasutusel roomlaste sadamana ja kolme jõe ühinemiskoht: Esk, Irt ja Mite. Tee viib üle mägede ja orgude. Kohalikke teid on kaardi legendi järgi kahte sorti: tavaliselt laiemad kui 4 meetrit ja tavaliselt kitsamad kui 4 meetrit. Tänane marsruut läbib peamiselt neid teisi. Lisaks kurud. Nuputan tükk aega, mis pagana ninasarviku kuru see on, kuhu GPS mind suunata püüab, kuni lõpuks taipan, see ongi too kuulus Wrynose Pass. Talvel lubatud ainult neliveolistele, karavanidele üldse mitte lubatud. Hoopis järsem ja teravamate kurvidega on aga sellele järgnev Hardknott Pass. Liiklus praktiliselt puudub.
Ravenglassis juhtun kohe auruveduriga rongi parklasse. Üks matkarada on ka soolas, aga ilm on sompus ja otsustan mõtlemisajaks rongisõidu võtta. Parklas on siin üldiselt igavene jant: pargid, otsid makseautomaadi, otsid münte, püüad ennustada kuluvat aega, longid tagasi autoni, paigaldad pileti armatuurlauale, tuled uuesti tagasi väljapääsu juurde ja lähed oma asju ajama. Kus on mobiilne parkimine? Poleks edasi-tagasi kõndimist, muret müntidega, kuluva aja ennustamist. Aga jah, neil on ju ka veel telefoniputkad.
Rong lähebki praktiliselt kohe, on umbes minukõrgune ja näeb välja nagu lasteaialaste lõbustuspargiatraktsioon. Pensionärid ja noored on elevil. Tuututamise saatel hakkame liikuma. Suitsu on kõvasti. On ka imelikumaid asju nähtud.
Lõppjaamast peab saama jalutada Blea Tarnini ja sealt ülejärgmisse jaama. Ühtegi rajale viitavat silti ei ole. Suveniirimüüja teab, et tuleb jalutada eelmise jaamani, seal on silt. Ongi. Ronin üles, taustal eile ronitud mäed. On lomp. Söön ära jaamast ostetud kotletisaia. Kilekott õigustab ennast juba, sest kuigi sai pakiti mitte iial lagunevasse plastkarpi, ei ole selle sulgemismehhanism tehtud kotletisaia jämedust arvestades. Edasi minnes satun kuidagi ringiga tagasi sama raja peale. Vahet pole. Kui itaallaste tehtud radade kohta on keeruline infot leida, aga looduses on need kenasti tähistatud, siis siin on vastupidi. Infot lademes, aga õues vaata ise, kuidas saad, igasugu rajad hargnevad ilma selgituseta sinna-tänna. Ilmselt sellepärast neil lähebki osa inimesi matkates kaotsi.
Lähen kaheks peatuseks uuesti Ravenglassi poole suunduvale rongile, et teha käänukohapilte. Vahejaamast läheb rada üle kõrgendiku tagasi Ravenglassi. Minu kasutada olevad kaardid poole raja peal lõpevad, aga see on ju pereüritusteks mõeldud koht ja kindlasti tähistatud. Nojaa. Alguses on koerajalutajad, kes juhatavad, et tuleb minna läbi kuldvihma jõulupuude suunas (see on mingi botaaniline liik?). Nende teepikkuse arvestus tähendab veidi enne päikeseloojangut kohale jõudmist. Hmm. Rada on esiti konkreetne, siis paljuneb mitmeks, igaüks kulgeb ise suunda. Orienteerun rongivile ja mere eeldatava asukoha järgi. Merd ja lubatud Mani saart läbi pilve ei paista. Jõuan just rahulolevalt mühatada, et keegi on taibanud raja tokkidega tähistada, kui see suubub rododendronitihnikusse, mis tuleks läbida roomates. Jäljed ei ole ei kabjaliste ega sõraliste, vaid käpaliste omad ja kõige kohal heljub kange metsloomahais. Huvitav. Loobun roomamisest, möödun tihnikust ülevalt ja leian järgmise raja. Mis kuusekasvanduse juures hargneb. Võehh. Minu valitud haru jõuab suure lombi ja trobikonna metsaveoteedeni. Võtan kasutusele kompassimeetodi ja murran üle raiesmiku, läbi karjamaade, ületan paar kiviaeda, mis on varustatud okastraadiga ja mille käigus ei teki riietesse auke, küll aga pudeneb aiast paar kivi. Ehitagu omale korralikud aiad. Jõuan lambaaedikust metsa ja märkan seal õisi. Suur punaste õitega rododendron. Ja roosadega. Ja valgetega. Mida rohkem ringi vahtida, seda rohkem neid silma hakkab. Õitsevad võpsikus puhta muidu. Rododendronite vahtimine tasub ennast ära, sest näen üle kraavi korralikku jalgrada. Nii ei peagi puu otsast sõiduteele pudenema, vaid saab laekuda tsivilisatsiooni piki rada nagu mees muiste.
Tsivilisatsioon algab kindlusega. Seda siin tegelikult ei peaks olema. Sissepääsu juures olev kaart teab igasugu kohti, aga mitte Ravenglassi. Valin raudtee suuna, sest kuhu läheb rong, seal asub mu auto. Ravenglass on kahe kurvi taga.
Vaatan küla üle. On hotell ja on B&B. Hotell juba oli ja sel oli puudusi. Lahehobuse külalistemaja perenaise nimi on Guest ja tal on üks vaba tuba. Väga luks näeb välja, toas puuviljad ja laes tumepruuniks võõbatud talad.
Teel õhtusöögile teen mõned viimase minuti pildid päikeseloojangust. Mere kohal on selgeks läinud.
Alustan Bill Brysoni raamatuga metsas jalutamisest. Sööki oodates suudan küll vältida kõva häälega naerma purskamist, aga mind võib olla päris naljakas vaadata.
Lisa kommentaar