linnas

Aga küla üldiselt võõraid omaks ei võta, on konservatiivne. Muutumatu. Tema on järvedemaal elanud 6-aastasest peale ja rahul, et on miski, mis püsib samasugusena.
Söön hommikust juba kolmandat hommikut järjest sama laua taga, akna all, radiaatori kõrval. Külm. Kütmisega on imelik osaaja süsteem. Öösiti reeglina ei köeta. Ja päeval ka alati mitte. Ja osad aknad on pidevalt lahti. Ja kui mul on kõik kaasasolevad riided selga topitud, siis on mõned pingviinid lühikeste pükste ja lühikeste varrukatega.
Ilmneb, et kuna on madalhooaeg, siis on hind 10 naela öö kohta madalam kui alguses öeldi. Soovi peale sularahas maksta kukub veel viis naela küljest ära.
Suund Kendalile. GPS leiab ootamatult väikseid teid, kuigi kaardilt sai vaadatud, et ainult uhamine mööda laia maanteed. Viimane kuruületus - Kirkstone Pass, viimased ägevaated karjamaadele, viimased lambad teel, viimased kiviaiavahed. Kui karjamaal jalutavad inimesed lameda otsaga keppidega ja veavad kärusid järel, siis on see golfiväljak.
Kendalis vaadatakse auto väga põhjalikult üle ja ollakse sunnitud nentima, et tuleb tagatisraha tagastada. Õhuke tolmukiht ei ole probleemiks, see-eest said nad paar liitrit lisakütust.
Käin läbi šokolaadipoest. Tänaval on juurikaturg, inimesed seisavad korvidega sabas.
Raudteejaam. Lind laulab, kirss õitseb, noored mängivad perroonil maas istudes kaarte. Siis vihisevad päikeselised künkad juba mööda. Nädala pärast umbes on puud niimoodi lehes, et mets on erinevates toonides roheline.
Panen korraks silmad kinni ja selle viie minutiga on maikaklubis arenenud kilomeetripikkune arutelu hipsterlusest.
Vahetan rongi trammi vastu, paremal ja vasakul on nüüd klaashooned, poed, kohvikud ja inimesed istuvad õitsvate puude all pinkidel. Kui nad just ei tungle poekottidega koormatult piki tänavaid. Kõike seda vaadates lähevad silmad jõlli.
Äkki on pühapeetruseväljak. Seda ei peaks olema. Õnneks olen niipalju trammiliinide kaarti süvenenud, et päris alguspunkti mitte tagasi sõita, vaid järgmises peatuses sujuvalt ühelt trammilt teisele astuda.
Hotell on kohe trammipeatuse kõrval, pubi kohal. Tuba kappab näitama pisike vanamees, rabistab vale ukse kallal, poetab vandesõna ja kiidab, et mul on maja parim tuba. Rõdu vaatega naabermaja tagaseinale. Jajah, eks neid tagaseinu ole juba nähtud kah.
Kiire moondumine, kotis leiduvad teksad, tennised, raamatute vahelt särk ja jakk, mis näeb välja nagu oleks kaks nädalat kotis olnud. Hotelli teisel kõrval on Arndale'i ostlemiskeskus. Silmad lähevad veel rohkem jõlli. Teksapoe müüja soovitab mul teksaseid mitte väga tihti pesta. Nagu ma näeks välja selline, kes oma riideid palju peseb. Budapestist ostetud teksad saab nüüd hotelli prügikasti jätta. Poodides on eraldi sektsioonid väikest kasvu inimeste jaoks tehtud riietega.
Õhtuks on soetatud kontserdipilet. Ameerika endise ja võimaliku tulevase presidendi nimekaim George Clinton ja Parlament. Lihtsalt, et näha, mida nad siin veel teevad, kui ei roni just parasjagu mägesid pidi, kõiki vastutulijaid tervitades ja ilma kommenteerides. Kusjuures, nagu Itaalia väikelinnades, jookseb ka siin tervitamise vanusepiir kusagilt 20nda eluaasta kandist. Nooremad kõnnivad mööda nagu oleks vastutulija mingi virtuaaltegelane.
Piletivahetusputka avatakse siiski kell seitse, mitte tund varem nagu ostupaberil kirjas. Tutvun siis kohvi saatel hipsterluse probleemküsimustega. Peamine teema tundub olevat see, et kui keegi on tark või andekas või muidu lahe, hakatakse tema riietust järele aimama. Või prille.
Rahvas on ennast juba sappa sättinud. Pärast mõningast ootamist lastakse päikesevalgelt tänavalt hämarasse ruumi, kus veikleb lillakas valgus ja deejott juba tegutseb. Tuvastan rõdu ja suundun parema ülevaate saamiseks sinna. Esialgu on vaba põrandapinda tunduvalt rohkem kui inimesi, siis hakatakse eesseisjate varjudel talluma, lõpuks ei ole varje enam üldse näha. Üksikuid mehi on tunduvalt rohkem kui üksikuid naisi. Pärtlisuguste soengute kontsentratsioon on tähelepanuäratavalt suur. Selliste, kus juuksed kasvavad valel pool pead.
Laval algab sebimine ja ühes sellega sigineb rahva sekka browni liikumine. Vähemalt pooled inimesed on vale koha peal ja tahavad olla kuskil mujal. Lavale koguneb hulk tegelasi, näiteks dressides tüüp, ülikonnapintsakus tüüp, teksades tüüp, kolm naisterahvast: ujumistrikoos, kaenla allaulatuvate lõhikutega öösärgis ja lihtsalt palja kõhuga. Huvitav, et laval olev naisolevus peab olema poolpaljas ja normaalkaalus, samas kui mees on kurguni kinni nööbitud ja ülekaaluline. Hakatuseks on virgutusvõimlemine ja hääle lahtilaulmine. Miiamiiiamii. Rõdu on üldiselt massidega manipuleerimise suhtes tuimem kui põrand. Muusika tiksub omasoodu. Kui liiga üksluiseks läheb, astub esile mees saksofoniga ja päästab olukorra. Tuleb meelde vaikuse kuulamine Mickeldorel ja Pavey Arkile hiiliv pilv ja see kõik tundub olevat metsikult kaugel.
Vahepalaks tekib lavale valgetes pükstes, lehviva hõlsti ja laia äärega kaabuga ja kõhulihastega must mees. Võtab osa riideid ära, teeb veidi joogat, ronib kõlari otsa ja seisab seal pea peal. Teised ei lase end väga segada.
Poole kümne paiku tundub, et midagi uut ei sünni. Vaatan veidi allpõrandalt, seal laulab osa seltskonda rõõmsalt sõnu kaasa. A kõik on väga viisakas. Ust valvav turvamees muretseb, miks ma juba ära lähen.
Ketsid viisid ennist õigesse kohta ja toovad kiiskavvalgete paelte särades ka pärast hotelli tagasi.