Hommikusöök on täielikult man-made.
Eilne sõbralik meeskodanik on
kehastunud ettekandjaks ja köögis on veel üks mees. Lauad on nummerdatud
toanumbrite järgi, et ei tekiks mingit segadust. Inglise hommikusöök,
muidugimõista.
Õues on pilvitu ja karge. Inglaste tehtud linnad mõjuvad veidi steriilsetena, kivist tänavad ja majad, hoolitsetud murulapid. Raudteejaamas oli koloniaalarhitektuuri meenutavaid elemente. Või vastupidi.
Veeretan oma täis vatsa mäest alla sadamasse, mööda kirikust, mille aias käisin eile kontrollimas, kas seal ikka on Abessiiniast toodud orja hauakivi. On.
Hakkab silma, et paljud söögi- ja muud kohad on kas koera- või jalgrattasõbralikud. Või mõlema.
Sadamasse jõuan varem ja saan tunni jagu teha luigevaatlust. Sellele järgneb maaliline laevasõit Lakeside'i. Metsad ja mäed on sudus kihilised. Mööda sõidab veesuusataja. Rahu häirivad vaid aeg-ajalt valjuhääldi kaudu jagatavad selgitused parema ja vasaku kalda kohta.
Järve teises otsas kohal, kulgen esiti mööda sõiduteed, sest ei raatsinud osta matkateede raamatut, mille ainus huvipakkuv rada oli seesama. Püüdsin algust poes meelde jätta, aga ilmselt mitte kuigi edukalt. Ühtki teemakohast silti ei hakka silma ka. Tee on kitsas ja vastutulevate autode eest tuleb kibuvitsapõõsasse hüpata. Autojuhid viipavad selle peale sõbralikult. Pidevalt peab ka keskenduma, et paremas teeservas kõndides mitte hüpata põõsasse selja tagant lähenevate autode puhul.
Pärast noorte kristlike meeste väljaõppekeskust keerab publikule mõeldud jalgrada järve äärde. Mina olen kahtlemata publik. Muru on arusaamatult roheline ja keset seda kasvavad asja eest, teist taga, üksikud suured tammed. Maastik on rulli lükatud. See viimane ja lambad eristavad ümbritsevat Mulgi heinamaast. Vesi loksub vaikselt, siin-seal on pisikesed rannasopid. Lisaks valjult prääksuvatele partidele lendavad järve kohal edasi-tagasi helikopterid ja hävituslennukid. Mingi moodne kohaliku transpordi meetod vist.
Rada jõuab eramaani ja ronib sellest möödumiseks kõrgele mäe otsa metsa vahele. Edasi on taas veidi asfalti, siis pääseb jälle veeni. Pean kivil piknikku, hakkab ilmuma teisi matkajaid.
10 kilomeetrit pärast laevalt mahatulekut olen praamipeatuses. Vara. Mäe otsas mängib tuuleharf. Kaasavõetud buklett teatab, et saab jalutada ca 10 kilomeetrit veel, kui teha ring üle Claife Heights'i. Kõrgustik siis. Rada läheb mõistagi suunaga üles. Rahvast on veel rohkem, aga kõrgustiku harja ajaks kaovad nad kuhugi ära. Võibolla lõunale. Maastik on siin vägev, vonklevad kiviaiad, üksikud puud, künkad igas suunas. Paar veesilma, mida siin tarn'iks kutsutakse. Selline tiigist suurem lomp. Ühe ääres on kalamehed perega. Juba teist korda selle reisi jooksul olen sunnitud pealt kuulama, kuidas lapsevanemad omavahel inetusi vahetavad. Siis saadetakse naised-lapsed õnneks mäest alla.
Rada suundub metsa. Enne seda on juhendmaterjalis metsa kohta käiv kummitusjutt. Mets on aga vaikne ja päikeseline, täis lindude vidinat ja rohelist sammalt ja kummitus on magama läinud. Vahepeal on osa puid ka eemaldatud. Silt selgitab selle põhjusi. Püütakse taastada turbaraba. Maastik meenutab kõike muud kui raba, aga jõudu neile. Rada keerab lõpuks mäest alla järveni ja päike vajub vaikselt teisele poole. Siinkandis esineb isegi liivast randa. Päevitajad hakkavad ennast kokku pakkima.
Praamipeatuses on juba mitu rahvast ja majakujuline ese läheneb üle vee. Teisel kaldal tagasi, lähen väljateenitud õllele ja õhtusöögile. Saan lõpuks istuda ja jälgida õlleklaasi põhjast tõusvaid mulle. Tarbin ka magustoitu, sest on vaja aega parajaks teha kuni kella kaheksani. Siis hakkab kino. Eile mööda jalutades jäi silma, et näidatakse India hotellifilmi.
Kino on omapärane. Nagu perekino või midagi. Pilet rebitakse peenikesest rullist. Saaliuks tuleb ise avada ja ukse taga on keskmise suurusega tuba, toolid reas. Ühes seinas kuldne volangidega kardin, mis varjab enda taga ekraani. Taustaks kõlavad Elton Johni orkestritöötlused. Päevinäinud toolid on kaetud punase velvetkattega. Lõpuks rullitakse kardin kokku ja järgneb pea pool tundi reklaami. Reklaami lõpus tuleb uksest sisse piletimüüja-poiss, mingi kast paelaga kaelas ja jääb ekraani ette seisma. Natukese aja pärast lahkub. Tundub, et ma polnud ainus, kellele vahepala mõte arusaamatuks jäi. Viimaks hakkab film, mis on täitsa tore. Teravmeelsete kildudega dialoogid, eriti kui olla Indias käinud. Ja muidugi ei saa ükski India film läbi ilma massitantsu stseenita. Üks episood toimub Ameerikas, mille käigus taban ennast juurdlemas, kas auto sõidab õigel pool teed ja kas rool on seal, kus peab. Hakkan vist kohaliku liiklusega harjuma.
Hotellis on mu vannitoa uks lukku keeratud. Vähemalt ei saa keegi hambapastat ära virutada. Püüdes nägu pestes kraanikausi kohale kummarduda, tuleb pea pista kraanikausi ja selle kohal oleva riiuli vahele, ei tohi aga seejuures väga rabistada, muidu on oht lüüa kas kukal vastu riiulit või lõug vastu kraanikausi serva. Hambaid pestes saab vett hästi sihtides välja sülitada ka kõrgemalt, passides seejuures peale, et mitte tonksata ninaga vastu riiulit. Uks on parem haaki panna, muidu lükkab kraanikausi kohale kummardudes selle tagumikuga lahti. Tundun endale väga suurena.
Õues on pilvitu ja karge. Inglaste tehtud linnad mõjuvad veidi steriilsetena, kivist tänavad ja majad, hoolitsetud murulapid. Raudteejaamas oli koloniaalarhitektuuri meenutavaid elemente. Või vastupidi.
Veeretan oma täis vatsa mäest alla sadamasse, mööda kirikust, mille aias käisin eile kontrollimas, kas seal ikka on Abessiiniast toodud orja hauakivi. On.
Hakkab silma, et paljud söögi- ja muud kohad on kas koera- või jalgrattasõbralikud. Või mõlema.
Sadamasse jõuan varem ja saan tunni jagu teha luigevaatlust. Sellele järgneb maaliline laevasõit Lakeside'i. Metsad ja mäed on sudus kihilised. Mööda sõidab veesuusataja. Rahu häirivad vaid aeg-ajalt valjuhääldi kaudu jagatavad selgitused parema ja vasaku kalda kohta.
Järve teises otsas kohal, kulgen esiti mööda sõiduteed, sest ei raatsinud osta matkateede raamatut, mille ainus huvipakkuv rada oli seesama. Püüdsin algust poes meelde jätta, aga ilmselt mitte kuigi edukalt. Ühtki teemakohast silti ei hakka silma ka. Tee on kitsas ja vastutulevate autode eest tuleb kibuvitsapõõsasse hüpata. Autojuhid viipavad selle peale sõbralikult. Pidevalt peab ka keskenduma, et paremas teeservas kõndides mitte hüpata põõsasse selja tagant lähenevate autode puhul.
Pärast noorte kristlike meeste väljaõppekeskust keerab publikule mõeldud jalgrada järve äärde. Mina olen kahtlemata publik. Muru on arusaamatult roheline ja keset seda kasvavad asja eest, teist taga, üksikud suured tammed. Maastik on rulli lükatud. See viimane ja lambad eristavad ümbritsevat Mulgi heinamaast. Vesi loksub vaikselt, siin-seal on pisikesed rannasopid. Lisaks valjult prääksuvatele partidele lendavad järve kohal edasi-tagasi helikopterid ja hävituslennukid. Mingi moodne kohaliku transpordi meetod vist.
Rada jõuab eramaani ja ronib sellest möödumiseks kõrgele mäe otsa metsa vahele. Edasi on taas veidi asfalti, siis pääseb jälle veeni. Pean kivil piknikku, hakkab ilmuma teisi matkajaid.
10 kilomeetrit pärast laevalt mahatulekut olen praamipeatuses. Vara. Mäe otsas mängib tuuleharf. Kaasavõetud buklett teatab, et saab jalutada ca 10 kilomeetrit veel, kui teha ring üle Claife Heights'i. Kõrgustik siis. Rada läheb mõistagi suunaga üles. Rahvast on veel rohkem, aga kõrgustiku harja ajaks kaovad nad kuhugi ära. Võibolla lõunale. Maastik on siin vägev, vonklevad kiviaiad, üksikud puud, künkad igas suunas. Paar veesilma, mida siin tarn'iks kutsutakse. Selline tiigist suurem lomp. Ühe ääres on kalamehed perega. Juba teist korda selle reisi jooksul olen sunnitud pealt kuulama, kuidas lapsevanemad omavahel inetusi vahetavad. Siis saadetakse naised-lapsed õnneks mäest alla.
Rada suundub metsa. Enne seda on juhendmaterjalis metsa kohta käiv kummitusjutt. Mets on aga vaikne ja päikeseline, täis lindude vidinat ja rohelist sammalt ja kummitus on magama läinud. Vahepeal on osa puid ka eemaldatud. Silt selgitab selle põhjusi. Püütakse taastada turbaraba. Maastik meenutab kõike muud kui raba, aga jõudu neile. Rada keerab lõpuks mäest alla järveni ja päike vajub vaikselt teisele poole. Siinkandis esineb isegi liivast randa. Päevitajad hakkavad ennast kokku pakkima.
Praamipeatuses on juba mitu rahvast ja majakujuline ese läheneb üle vee. Teisel kaldal tagasi, lähen väljateenitud õllele ja õhtusöögile. Saan lõpuks istuda ja jälgida õlleklaasi põhjast tõusvaid mulle. Tarbin ka magustoitu, sest on vaja aega parajaks teha kuni kella kaheksani. Siis hakkab kino. Eile mööda jalutades jäi silma, et näidatakse India hotellifilmi.
Kino on omapärane. Nagu perekino või midagi. Pilet rebitakse peenikesest rullist. Saaliuks tuleb ise avada ja ukse taga on keskmise suurusega tuba, toolid reas. Ühes seinas kuldne volangidega kardin, mis varjab enda taga ekraani. Taustaks kõlavad Elton Johni orkestritöötlused. Päevinäinud toolid on kaetud punase velvetkattega. Lõpuks rullitakse kardin kokku ja järgneb pea pool tundi reklaami. Reklaami lõpus tuleb uksest sisse piletimüüja-poiss, mingi kast paelaga kaelas ja jääb ekraani ette seisma. Natukese aja pärast lahkub. Tundub, et ma polnud ainus, kellele vahepala mõte arusaamatuks jäi. Viimaks hakkab film, mis on täitsa tore. Teravmeelsete kildudega dialoogid, eriti kui olla Indias käinud. Ja muidugi ei saa ükski India film läbi ilma massitantsu stseenita. Üks episood toimub Ameerikas, mille käigus taban ennast juurdlemas, kas auto sõidab õigel pool teed ja kas rool on seal, kus peab. Hakkan vist kohaliku liiklusega harjuma.
Hotellis on mu vannitoa uks lukku keeratud. Vähemalt ei saa keegi hambapastat ära virutada. Püüdes nägu pestes kraanikausi kohale kummarduda, tuleb pea pista kraanikausi ja selle kohal oleva riiuli vahele, ei tohi aga seejuures väga rabistada, muidu on oht lüüa kas kukal vastu riiulit või lõug vastu kraanikausi serva. Hambaid pestes saab vett hästi sihtides välja sülitada ka kõrgemalt, passides seejuures peale, et mitte tonksata ninaga vastu riiulit. Uks on parem haaki panna, muidu lükkab kraanikausi kohale kummardudes selle tagumikuga lahti. Tundun endale väga suurena.
Lisa kommentaar