Poole ööni kaklen moodsa tehnikaga, mis mingil arusaamatul põhjusel ei
käitu enam nii nagu eile.
Saan lõpuks oma tahtmise, aga see käib sama
suure ringiga nagu praamipeatuse kõrvalt Claife'i kõrgustiku kaudu
praamile minek.
Hommikvõimlemiseks on akrobaatika esemete asetamisega piiratud pindadele. Tuntud ka pakkimise nime all.
Vahetame öömajapidajaga viisakusi ja seejärel suundun bussi peale. Tema küsimus, kas lähen Hawksheadi jalgsi, polnudki väga tobe, sest eile olin juba poolel teel sinna.
Bussipeatustes tegutsevad kollaste vestidega piletimüüjad.
Järvele on installeeritud peegel, igal mäel ja paadil on teisik, pea alaspidi. Muru on kahvatu, sest kaste on maas. Vilksatab kuldvihmakuhjasid. Buss nikerdab kitsastel teedel kiviaedade vahel, saan siit vaadates paremini aru autojuhtide rahulolust, nähes mind eile kibuvitstes.
Hawksheadis avatakse poode. Tänav, kus asub öömaja, on guugelmapsile tundmatu, aga tuleb lihtsalt otse minna. Windermere'is pakkus vidin hulka minuteid, mis mul tema arvates pidi kuluma sihtpuntki jõudmiseks. Selle kohta võis Kurjamit parafraseerides öelda, et mees, sa ei tea, kui kiiresti ma kõnnin.
Jalutan eksimatult öömajani, ent esimese hooga püüan siseneda tagauksest. Perenaine on range vanaproua, kelle nimi küll pole Ann, vaid Rosemarie. Tuba on siin suurem ja vannituba on ka suurem.
Teen plaani ja võtan käsile järgmise raja bukletist "The finest woodland walks in the Lake District". Metsani tuleb küll mõned kilomeetrid mööda sõiduteed kõmpida, aga pole lugu.
Raja algus on tore, siis ühineb see rattateega, mis on laiem kruusatee. Mets tõmbub kaugemale, enam pole nii hästi näha, mis seal sees on.
Juhendmaterjal kasutab määratlusi "varsti", "mõne aja pärast", "pärast seda" jne. Selle tulemusena keeran teele, mis peaks viima mäe otsa, ent kaob keset raiesmikku võpsikusse. Mäe pilt on bukletis kenasti olemas, aga ümberringi ei viita eriti miski sellise tipu esinemisvõimalusele. Istun kännule, kraamin kõik kaardid lagedale ja orienteerin maastikuga. Kostab hääli, aga kedagi pole näha. Siis märkan üle välja kivikuhja, mille otsas inimesed ja samas näen ka kaardil rada, mis lõpeb eikuskil ja hargneb suuremalt teelt veidi enne õiget kohta. Mõnikord on abiks, kui inimesed looduses kisavad. Õige rada on mõnusalt kitsas, kivine ja järsk.
Ülevalt on igas suunas suurepärane vaade metsale, küngastele ja kaugemal sudus kõrgetele pinnavormidele, millest üks on Conistoni vanamees. Kisajad lahkuvad ja jätavad mäetipu mulle. Tuul kammib mööda metsa.
Edasine kulgeb sümpaatselt hämara metsa all, enne kui jõuab külastuskeskuseni, kus on rahvast murdu. Sisestan kiirelt piruka ja põgenen. Infrastruktuur on tore, aga seda tasub paraku pidada ainult masside olemasolul. Tee viib mäkke ja varsti matab linnulaul kisa enda alla.
Stardi- ja lõpp-punktist läheb Hawksheadi ka alternatiivne rada läbi metsa. See on tore rada. Hawksheadis kohtan tänaval öömaja perenaist, kes on rõõmsamaks muutunud.
Õhtusöögi manustamise tarbeks tungin ühte ja teise pubisse, aga kuhugi ära ei mahu. Neil siin Inglismaal on igal pool kitsad olud, mitte ainult vannitoas. Kolmandas saan just vabanenud laua ja õlle ja süüa. Majatäis rahvast joriseb ja elab oma tavapärast õhtuelu. Lahe.
Hommikvõimlemiseks on akrobaatika esemete asetamisega piiratud pindadele. Tuntud ka pakkimise nime all.
Vahetame öömajapidajaga viisakusi ja seejärel suundun bussi peale. Tema küsimus, kas lähen Hawksheadi jalgsi, polnudki väga tobe, sest eile olin juba poolel teel sinna.
Bussipeatustes tegutsevad kollaste vestidega piletimüüjad.
Järvele on installeeritud peegel, igal mäel ja paadil on teisik, pea alaspidi. Muru on kahvatu, sest kaste on maas. Vilksatab kuldvihmakuhjasid. Buss nikerdab kitsastel teedel kiviaedade vahel, saan siit vaadates paremini aru autojuhtide rahulolust, nähes mind eile kibuvitstes.
Hawksheadis avatakse poode. Tänav, kus asub öömaja, on guugelmapsile tundmatu, aga tuleb lihtsalt otse minna. Windermere'is pakkus vidin hulka minuteid, mis mul tema arvates pidi kuluma sihtpuntki jõudmiseks. Selle kohta võis Kurjamit parafraseerides öelda, et mees, sa ei tea, kui kiiresti ma kõnnin.
Jalutan eksimatult öömajani, ent esimese hooga püüan siseneda tagauksest. Perenaine on range vanaproua, kelle nimi küll pole Ann, vaid Rosemarie. Tuba on siin suurem ja vannituba on ka suurem.
Teen plaani ja võtan käsile järgmise raja bukletist "The finest woodland walks in the Lake District". Metsani tuleb küll mõned kilomeetrid mööda sõiduteed kõmpida, aga pole lugu.
Raja algus on tore, siis ühineb see rattateega, mis on laiem kruusatee. Mets tõmbub kaugemale, enam pole nii hästi näha, mis seal sees on.
Juhendmaterjal kasutab määratlusi "varsti", "mõne aja pärast", "pärast seda" jne. Selle tulemusena keeran teele, mis peaks viima mäe otsa, ent kaob keset raiesmikku võpsikusse. Mäe pilt on bukletis kenasti olemas, aga ümberringi ei viita eriti miski sellise tipu esinemisvõimalusele. Istun kännule, kraamin kõik kaardid lagedale ja orienteerin maastikuga. Kostab hääli, aga kedagi pole näha. Siis märkan üle välja kivikuhja, mille otsas inimesed ja samas näen ka kaardil rada, mis lõpeb eikuskil ja hargneb suuremalt teelt veidi enne õiget kohta. Mõnikord on abiks, kui inimesed looduses kisavad. Õige rada on mõnusalt kitsas, kivine ja järsk.
Ülevalt on igas suunas suurepärane vaade metsale, küngastele ja kaugemal sudus kõrgetele pinnavormidele, millest üks on Conistoni vanamees. Kisajad lahkuvad ja jätavad mäetipu mulle. Tuul kammib mööda metsa.
Edasine kulgeb sümpaatselt hämara metsa all, enne kui jõuab külastuskeskuseni, kus on rahvast murdu. Sisestan kiirelt piruka ja põgenen. Infrastruktuur on tore, aga seda tasub paraku pidada ainult masside olemasolul. Tee viib mäkke ja varsti matab linnulaul kisa enda alla.
Stardi- ja lõpp-punktist läheb Hawksheadi ka alternatiivne rada läbi metsa. See on tore rada. Hawksheadis kohtan tänaval öömaja perenaist, kes on rõõmsamaks muutunud.
Õhtusöögi manustamise tarbeks tungin ühte ja teise pubisse, aga kuhugi ära ei mahu. Neil siin Inglismaal on igal pool kitsad olud, mitte ainult vannitoas. Kolmandas saan just vabanenud laua ja õlle ja süüa. Majatäis rahvast joriseb ja elab oma tavapärast õhtuelu. Lahe.
Lisa kommentaar