Telgi ust avades on suur valge väljas.
St kõik on valge, midagi ei näe.
Lähemal vaatlusel osutub valge paksuks uduks, millest päike üritab läbi
paista. Jäädvustan nähtuse, söön hommikusöögi. Ilmneb, et kuuse otsas
elab vähemalt üks lind. Teen, mis suudan, ja tassin telgi päikese kätte
kuivama. See mulle tänapäevaste telkide juures ikka meeldib, et neil
saab lihtsalt natist kinni võtta ja teise kohta tõsta. Telgi nimi on
muideks "kaos".
Raja algus on turnimine jõe ääres kallasrajal, saateks pidev vettekukkumishirm. Mida edasi, seda rohkem asi takistusribaks kätte ära läheb. Koos ca 15-kilose kotiga enda ülevenitamine suurtest kividest ja puusakõrgustest jämedatest puudest on ikka tõsine väljakutse. Künkad ilmuvad ka. Või siis pigem mäed. Rada ikka püstloodis. Seda rajameister igatahes teab, et lühim tee kahe punkti vahel on sirge. Aga mitte kõige lihtsam. Päev on muidu tõesti soe, nagu ilmaennustus lubaski. Keset metsa on üksikud saapad, sisetallad kenasti otsapidi väljas tuuldumas. Ülejäänud meest (naist?) pole näha.
Jõuan ristumiskohale väikese Karhunkierrosega. Valin kaardilt pisut lühemana tunduva raja koos Kallioporti-nimelise vaatamisväärsusega. Väärsuse juurde ronitakse 252 trepiastet pidi. Vaade üleval on ka vaeva väärt. Teen snäkipausi ja tutvun sakslastega, kes tunnevad huvi fotovarustuse vastu.
Väike Karhunkierros tähendab hirm-palju rahvast ja kooliekskursioone. Pisut maad edasi Myllykoskilt on Rukale 21 km. Ahvatlev - dušš, voodi... Rada lahkub turistihordide piirkonnast. Kahes kohas ületab rada kruusatee ja mõlemas on silt koha aadressiga ja taksofirma telefoninumber. Suudan kiusatusele vastu panna.
Lagendikul näen rohelise kaelarihmaga põtra. Vahime teineteist mõnda aega uudishimulikult ja jätkame siis kumbki oma teed.
Lõunapausiks valin päikeseline raiesmiku. Paksu tagumikuga mesilane maandub mu sinisel jopel, siis proovib õnne sinise plastkarbikaanega ja värvilise leivakilega. Proovib siis uuesti jopet ja lahkub pahaselt. See ilu ei sünni patta panna.
Õhtuks olen täitsa surnd, rekordarv kilomeetreid juba ka. Ja see hommikune turnimine võttis jalad korralikult pehmeks.
Järsu mäekünka harjal on silt, mis hoiatab vastutuleva liikluse eest. Jajah, ma saan aru küll, et osadel neist radadest talvel suusatatakse, aga matkamise kontekstis tundub hoiatus siiski kohatu - nagu me kappaksime siin nii kiiresti, et jookseme üksteist seljakottidega pikali...
Porontimajokil on maja, kus saaks magada. Rahvast on ka juba ilge kari. Küsin noormehelt, kes koos oma kaaslannaga on minust rajal paar korda mööda läinud, kas toas vabu kohti on. Selgub, et tüüp soome keelt ei räägi ja läheme üle inglise keelele. Kusjuures mina temast küll aru ei saa, et kas siis on vabu kohti või mitte. Seepeale teatatakse mulle lõkke juurest laua äärest saksa keeles, et toas on küll kaks vaba kohta, sest mehed magavat õues. Sakslane see ütleja nüüd küll ei ole ja miks ta arvas, et ma peaks saksa keelele reageerima, jääb esimese hooga arusaamatuks. Toas selgub, et noored on sakslased, ju siis mind pandi nendega ühte patta. Kohal on ka neli tuimade nägusega noort ja peagi saabuvad roheline-kollane.
Siin on eraldi väliköök, vallutan selle, söön, siis võtan raamatu ja vaatan, mida Tui ka kirjutab. Vahepeal käib saksa tüdruk mult palsamit küsimas, mida mul paraku pakkuda pole. Tal juuksed pusas. Soovitan maha lõigata.
Edasi Rukale on 15 km. Iseenesest on see päevaga läbitav, aga siis lõpetan ühe päeva varem ja peaks kas täiendava päeva Rukal veetma või üritama rongipiletit varasemaks vahetada. Või siis jagada see viimane jupp ikka kaheks...?
Muretsen ka pealambi kadumise pärast. Arvasin, et pakkisin selle hommikul kogemata magamiskotti, aga esialgsel uurimisel lampi ei täheldanud. Hm, esiteks läheks mul seda täna vaja ja teiseks on see ema kingitus.
Kobime magama. Kuuesel lavatsil on viis inimest. Magamine toimub stiilis "silgud pütis", mis tähendab, et saksa noored on ühel pool mind kui kaks silku ja soome tädid kahe silguna teisel pool. Minust mõlemale poole jääb vahe. Tore. Aga umbne ja palav. Lambi leian siiski magamiskotist :)
Raja algus on turnimine jõe ääres kallasrajal, saateks pidev vettekukkumishirm. Mida edasi, seda rohkem asi takistusribaks kätte ära läheb. Koos ca 15-kilose kotiga enda ülevenitamine suurtest kividest ja puusakõrgustest jämedatest puudest on ikka tõsine väljakutse. Künkad ilmuvad ka. Või siis pigem mäed. Rada ikka püstloodis. Seda rajameister igatahes teab, et lühim tee kahe punkti vahel on sirge. Aga mitte kõige lihtsam. Päev on muidu tõesti soe, nagu ilmaennustus lubaski. Keset metsa on üksikud saapad, sisetallad kenasti otsapidi väljas tuuldumas. Ülejäänud meest (naist?) pole näha.
Jõuan ristumiskohale väikese Karhunkierrosega. Valin kaardilt pisut lühemana tunduva raja koos Kallioporti-nimelise vaatamisväärsusega. Väärsuse juurde ronitakse 252 trepiastet pidi. Vaade üleval on ka vaeva väärt. Teen snäkipausi ja tutvun sakslastega, kes tunnevad huvi fotovarustuse vastu.
Väike Karhunkierros tähendab hirm-palju rahvast ja kooliekskursioone. Pisut maad edasi Myllykoskilt on Rukale 21 km. Ahvatlev - dušš, voodi... Rada lahkub turistihordide piirkonnast. Kahes kohas ületab rada kruusatee ja mõlemas on silt koha aadressiga ja taksofirma telefoninumber. Suudan kiusatusele vastu panna.
Lagendikul näen rohelise kaelarihmaga põtra. Vahime teineteist mõnda aega uudishimulikult ja jätkame siis kumbki oma teed.
Lõunapausiks valin päikeseline raiesmiku. Paksu tagumikuga mesilane maandub mu sinisel jopel, siis proovib õnne sinise plastkarbikaanega ja värvilise leivakilega. Proovib siis uuesti jopet ja lahkub pahaselt. See ilu ei sünni patta panna.
Õhtuks olen täitsa surnd, rekordarv kilomeetreid juba ka. Ja see hommikune turnimine võttis jalad korralikult pehmeks.
Järsu mäekünka harjal on silt, mis hoiatab vastutuleva liikluse eest. Jajah, ma saan aru küll, et osadel neist radadest talvel suusatatakse, aga matkamise kontekstis tundub hoiatus siiski kohatu - nagu me kappaksime siin nii kiiresti, et jookseme üksteist seljakottidega pikali...
Porontimajokil on maja, kus saaks magada. Rahvast on ka juba ilge kari. Küsin noormehelt, kes koos oma kaaslannaga on minust rajal paar korda mööda läinud, kas toas vabu kohti on. Selgub, et tüüp soome keelt ei räägi ja läheme üle inglise keelele. Kusjuures mina temast küll aru ei saa, et kas siis on vabu kohti või mitte. Seepeale teatatakse mulle lõkke juurest laua äärest saksa keeles, et toas on küll kaks vaba kohta, sest mehed magavat õues. Sakslane see ütleja nüüd küll ei ole ja miks ta arvas, et ma peaks saksa keelele reageerima, jääb esimese hooga arusaamatuks. Toas selgub, et noored on sakslased, ju siis mind pandi nendega ühte patta. Kohal on ka neli tuimade nägusega noort ja peagi saabuvad roheline-kollane.
Siin on eraldi väliköök, vallutan selle, söön, siis võtan raamatu ja vaatan, mida Tui ka kirjutab. Vahepeal käib saksa tüdruk mult palsamit küsimas, mida mul paraku pakkuda pole. Tal juuksed pusas. Soovitan maha lõigata.
Edasi Rukale on 15 km. Iseenesest on see päevaga läbitav, aga siis lõpetan ühe päeva varem ja peaks kas täiendava päeva Rukal veetma või üritama rongipiletit varasemaks vahetada. Või siis jagada see viimane jupp ikka kaheks...?
Muretsen ka pealambi kadumise pärast. Arvasin, et pakkisin selle hommikul kogemata magamiskotti, aga esialgsel uurimisel lampi ei täheldanud. Hm, esiteks läheks mul seda täna vaja ja teiseks on see ema kingitus.
Kobime magama. Kuuesel lavatsil on viis inimest. Magamine toimub stiilis "silgud pütis", mis tähendab, et saksa noored on ühel pool mind kui kaks silku ja soome tädid kahe silguna teisel pool. Minust mõlemale poole jääb vahe. Tore. Aga umbne ja palav. Lambi leian siiski magamiskotist :)
Lisa kommentaar