Jõgi jookseb otse maja alt läbi, nagu vannis magaks.
Hommikuse raja esimesed paar kilomeetrit on üsna lauge. Soe ka. Täna pidi siis halb ilm tulema.
Raske rada ja halb ilm ei lase ennast kaua oodata. Pikk ja raske tõus Kumpuvaarale. Vaade on ilus, aga vasakult läheneb mingi kahtlane pilv. Pean seda ignoreerides siiski tipus piknikku ja põgenen enne esimeste vihmapiiskade langemist. Tõuseb ka jube tuul. Mäest alla ja jälle üles. Kanttoinen, 406 m. Vaade on hea, muuhulgas on näha ka Ruka suusahüppetorni. Korraks näitab isegi päikest. Ja nii üles ja alla see asi jätkubki. Jube. Jõuan Suolampile, tore väike laavu soojärve kaldal. Päike paistab, tuult eriti pole, teen teed ja keedan joogivett. Väga maaliline istumine. Otsustan, et kui järgmises majakeses, mis on ca 4 km enne Rukat, saab magada, jään sinna raamatut lugema ja läbin viimased 4 km homme. Kui olen teega lõpetamas, kostab miskine jube kõmin. Ühest nurgast on taevas ka kuidagi pajakarva tõmbunud. Pakin ennast kokku ja püüan järgmise kilomeetri läbida ruttu, et enne vihma majja jõuda. Vahepeal lasen mööda kolm soome noormeest. Tundub, et olen läheneva pilvega üsna ühel kõrgusel, mis on iseenesest huvitav vaatepilt, aga samas ei tahaks ma eriti sellega siin keset mäge piki pead saada. Järgmisele mäele tõustes kõmiseb juba igal pool ümberringi. Vaade on küll vägev - erineval kaugusel mäed vihmas, aga teen, et kiirelt sealt pealaelt alla saan. Majake on Valtavaara otsas, noormehed on juba seal. Tuul üritab maja minema puhuda. Kraamin kotist raamatu ja sean ennast lugema. Noormehed ootavad vihma lõppu aktiivsemalt, teevad ahju tule, panevad küünla põlema (tunnelman varten) ja käivad pidevalt väljas vaatamas, kas ikka sajab. Kuigi aknast on näha küll, et sajab. Kuivame tunnikese, siis on lootust kuivalt edasi saada. Majakeses magamisest tuleks ainult väga hea tahtmise korral midagi välja, kaks pinki ja laud. Seega otsustas vihm minu eest - edasi Rukale. 3,5 km. Lõpuspurt. Allamäge, viimasest laavust möödun peatumata. Siiski on ka mõned tõusud veel varuks ja ind raugeb. Taas tõuseb tuul ja läheneb uus pilv. Rukale on veel 2 km.
Viimane tõus enne Rukat on vähemalt saja miljoni astmega. Olen juba suusanõlvade vahel ja üldiselt minnakse sinna mäe otsa tõstukiga. Tõstuk seisab. Ülevalt saab vaadata tagasi tuldud teele.
Rukale jõudes juba sajab, auto ootab mind truult parklas.
Rongipiletitädi lubab mu pileti ära vahetada, oma lukskupee asemel pean küll tavalisega leppima. Manitseb mind hiljemalt kell 19.00 seda Rovaniemilt välja ostma. Hotellis antakse mulle ilma küsimata parem tuba uues tiivas. Nagu oleks retseptsionist teadnud, et ma seekord nagunii selle võtta kavatsesin. Kuigi nii sopast ja märga tegelast poleks üldse pidanud uksest sisse laskma. Kraad näitab +9.
Toas kukuvad riided täpselt sinna, kus nad seljast kooriti ja õlle võtan duši alla kaasa. Karhu õlu tundub teemaga eriti hästi sobivat. Nii peenes toas ei ole millegipärast pudeliavajat. Aga hästi varustatud matkajal on õnneks alati kaasas pudeliavaja ja korgitser.
Mõlemal kannal on nahk maas, õlad ja puusad punased, väiksel varbal vill. Tundub, et kott on mind ka paar sentimeetrit lühemaks vajutanud. Pärast sooja vee all ligunemist üritan ennast restoranis lõhki süüa, prae toob lauale millegipärast kokk isiklikult. Õues toimub midagi jubedat, sajab ja tuul üritab lipuvardaid minema viia. Mõni aeg hiljem läheb lääneservas päike leekides looja.
Kui oleks teadud, kui karm lugu see matk on, siis... oleks statiivi maha jätnud. Siiguri õpetussõnad maratonist jooksutrenni alustamise kohta on nähtavasti mööda külgi maha jooksnud. Aga loodust on neile siin ikka vägevalt antud.
Raske rada ja halb ilm ei lase ennast kaua oodata. Pikk ja raske tõus Kumpuvaarale. Vaade on ilus, aga vasakult läheneb mingi kahtlane pilv. Pean seda ignoreerides siiski tipus piknikku ja põgenen enne esimeste vihmapiiskade langemist. Tõuseb ka jube tuul. Mäest alla ja jälle üles. Kanttoinen, 406 m. Vaade on hea, muuhulgas on näha ka Ruka suusahüppetorni. Korraks näitab isegi päikest. Ja nii üles ja alla see asi jätkubki. Jube. Jõuan Suolampile, tore väike laavu soojärve kaldal. Päike paistab, tuult eriti pole, teen teed ja keedan joogivett. Väga maaliline istumine. Otsustan, et kui järgmises majakeses, mis on ca 4 km enne Rukat, saab magada, jään sinna raamatut lugema ja läbin viimased 4 km homme. Kui olen teega lõpetamas, kostab miskine jube kõmin. Ühest nurgast on taevas ka kuidagi pajakarva tõmbunud. Pakin ennast kokku ja püüan järgmise kilomeetri läbida ruttu, et enne vihma majja jõuda. Vahepeal lasen mööda kolm soome noormeest. Tundub, et olen läheneva pilvega üsna ühel kõrgusel, mis on iseenesest huvitav vaatepilt, aga samas ei tahaks ma eriti sellega siin keset mäge piki pead saada. Järgmisele mäele tõustes kõmiseb juba igal pool ümberringi. Vaade on küll vägev - erineval kaugusel mäed vihmas, aga teen, et kiirelt sealt pealaelt alla saan. Majake on Valtavaara otsas, noormehed on juba seal. Tuul üritab maja minema puhuda. Kraamin kotist raamatu ja sean ennast lugema. Noormehed ootavad vihma lõppu aktiivsemalt, teevad ahju tule, panevad küünla põlema (tunnelman varten) ja käivad pidevalt väljas vaatamas, kas ikka sajab. Kuigi aknast on näha küll, et sajab. Kuivame tunnikese, siis on lootust kuivalt edasi saada. Majakeses magamisest tuleks ainult väga hea tahtmise korral midagi välja, kaks pinki ja laud. Seega otsustas vihm minu eest - edasi Rukale. 3,5 km. Lõpuspurt. Allamäge, viimasest laavust möödun peatumata. Siiski on ka mõned tõusud veel varuks ja ind raugeb. Taas tõuseb tuul ja läheneb uus pilv. Rukale on veel 2 km.
Viimane tõus enne Rukat on vähemalt saja miljoni astmega. Olen juba suusanõlvade vahel ja üldiselt minnakse sinna mäe otsa tõstukiga. Tõstuk seisab. Ülevalt saab vaadata tagasi tuldud teele.
Rukale jõudes juba sajab, auto ootab mind truult parklas.
Rongipiletitädi lubab mu pileti ära vahetada, oma lukskupee asemel pean küll tavalisega leppima. Manitseb mind hiljemalt kell 19.00 seda Rovaniemilt välja ostma. Hotellis antakse mulle ilma küsimata parem tuba uues tiivas. Nagu oleks retseptsionist teadnud, et ma seekord nagunii selle võtta kavatsesin. Kuigi nii sopast ja märga tegelast poleks üldse pidanud uksest sisse laskma. Kraad näitab +9.
Toas kukuvad riided täpselt sinna, kus nad seljast kooriti ja õlle võtan duši alla kaasa. Karhu õlu tundub teemaga eriti hästi sobivat. Nii peenes toas ei ole millegipärast pudeliavajat. Aga hästi varustatud matkajal on õnneks alati kaasas pudeliavaja ja korgitser.
Mõlemal kannal on nahk maas, õlad ja puusad punased, väiksel varbal vill. Tundub, et kott on mind ka paar sentimeetrit lühemaks vajutanud. Pärast sooja vee all ligunemist üritan ennast restoranis lõhki süüa, prae toob lauale millegipärast kokk isiklikult. Õues toimub midagi jubedat, sajab ja tuul üritab lipuvardaid minema viia. Mõni aeg hiljem läheb lääneservas päike leekides looja.
Kui oleks teadud, kui karm lugu see matk on, siis... oleks statiivi maha jätnud. Siiguri õpetussõnad maratonist jooksutrenni alustamise kohta on nähtavasti mööda külgi maha jooksnud. Aga loodust on neile siin ikka vägevalt antud.
Lisa kommentaar