Tuleb kiitust avaldada Soome internetile. Lisaks sellele, et seda suht
igal pool leidub ja kiirus on ok, on esindatud ka pooled täppidega
tähtedest :)
Kauamagamise plaan luhtub, sest ärkan ikka telgigraafiku järgi. Aga miski ei sega mind voodis vedelemast ja lakke vahtimast.
Õues on sombune, vahin harjunult taevast.
Tšekin välja ja võtan suuna Rovaniemile. Eespool paistab sinist taevast, sõidaks nagu helgesse tulevikku. Üks peatus tuleb kindlasti teha Karhujärvil, sobib üldisesse teemasse. Satun põdrarände keskmesse. Põdrad on ikka täielikult tuimad tegelased ja longivad rahulikult mööda teed. Vaat on veel solvunudki, kui peavad auto möödalaskmiseks korra teepeenrale astuma.
Rovaniemi lähistele jõuan muidugi hirm-vara. Kõlgutan siis pöörijoonel istudes mõnda aega jalgu, söön kanasalatit, joon kohvi, vaatan läbi akna rändavaid pilvi (pilved on siin kuidagi käegakatsutavad) ja loen hr Stewarti rännakutest läbi Afganistani. Raamat aitab meelde tuletada üht-teist pärsia keelest. Siis sõidan linna elu uurima. Ületan jõe mööda kolme erinevat silda ja tiirlen pisut ringi, enne kui näen raudteejaama silti.
Piletivahetus sujub, saan 10 euri tagasi ka. Ilm on harjumatult soe (või olen ma lihtsalt juba harjunud), tutvun jaamaga. Raudtee- ja lennujaamad on omamoodi lahedad kohad, täis lubadusi uute paikade avastamiseks. Võtan jaamarestoranis kohvi, šokolaadi ja tuttava laua. Kõrvallauas istub mingi lühikestes pükstes jääkaru.
Viin auto teise parklasse ja lähen linna peale. R-Kioskis Karvineni koomiksit ei müüda ja pean ennast mõnevõrra vaos hoidma, et mitte tee ääres kasvavalt puult pihlakakobarat nosimiseks kaasa haarata. Igameheõigus vist linnas ei kehti.
Seekord saan ise autoga rongi sõita.
Uus rong on küll väga peen, aga kupee imepisike. Lisaks kõigutab ja müriseb rong hirmsasti ning kraanikausikapi uks ei seisa lahti.
Õues on sombune, vahin harjunult taevast.
Tšekin välja ja võtan suuna Rovaniemile. Eespool paistab sinist taevast, sõidaks nagu helgesse tulevikku. Üks peatus tuleb kindlasti teha Karhujärvil, sobib üldisesse teemasse. Satun põdrarände keskmesse. Põdrad on ikka täielikult tuimad tegelased ja longivad rahulikult mööda teed. Vaat on veel solvunudki, kui peavad auto möödalaskmiseks korra teepeenrale astuma.
Rovaniemi lähistele jõuan muidugi hirm-vara. Kõlgutan siis pöörijoonel istudes mõnda aega jalgu, söön kanasalatit, joon kohvi, vaatan läbi akna rändavaid pilvi (pilved on siin kuidagi käegakatsutavad) ja loen hr Stewarti rännakutest läbi Afganistani. Raamat aitab meelde tuletada üht-teist pärsia keelest. Siis sõidan linna elu uurima. Ületan jõe mööda kolme erinevat silda ja tiirlen pisut ringi, enne kui näen raudteejaama silti.
Piletivahetus sujub, saan 10 euri tagasi ka. Ilm on harjumatult soe (või olen ma lihtsalt juba harjunud), tutvun jaamaga. Raudtee- ja lennujaamad on omamoodi lahedad kohad, täis lubadusi uute paikade avastamiseks. Võtan jaamarestoranis kohvi, šokolaadi ja tuttava laua. Kõrvallauas istub mingi lühikestes pükstes jääkaru.
Viin auto teise parklasse ja lähen linna peale. R-Kioskis Karvineni koomiksit ei müüda ja pean ennast mõnevõrra vaos hoidma, et mitte tee ääres kasvavalt puult pihlakakobarat nosimiseks kaasa haarata. Igameheõigus vist linnas ei kehti.
Seekord saan ise autoga rongi sõita.
Uus rong on küll väga peen, aga kupee imepisike. Lisaks kõigutab ja müriseb rong hirmsasti ning kraanikausikapi uks ei seisa lahti.
Lisa kommentaar