Rong on täitsa lahe.
Minu kupesse on lubatud teisi mitte lasta. Seega on
ruumi suht palju, kaks ülemist voodit on seina külge lükatud. Esialgu
tundub külm. Kuigi nupp on soojamaksimumi peal, tuleb akna
äärest järjekindlalt külma. Jään korraks magama, kui üles ärkan, on
hakanud sooja tulema. Vinge.
Tualetikülastus satub ajale, mil kolm noormeest Tamperest moodustavad naaberkupee ukse juurde ummiku, jäädes kitsasse koridori oma seljakottidega kinni. Nende lahtiharutamine võtab rohkete vabanduste saatel päris tükk aega.
Hirmus palju kohalikke suurte seljakottidega. Korraks tundub, et olen ainus välismaalane, aga siis kostab koridorist ka inglisekeelset rõõmustamist Tamperesse jõudmise üle.
Rovaniemis on vastikult külm. Tabloo näitab pluss seitse. Vähevõitu. Saabuvate autorongide peatuspaiga juurde koguneb inimesi, aga kuna meie rongi sabas tilpnenud käru juures veel elumärke näha ei ole, otsustan jaamapuhveti kasuks. Mis nad mu autoga ikka nii kiiresti teha jõuavad... Saan juustusämpylat, kohvi ja mahla. Kohvitass laseb läbi. Autosaamiskohta tagasi jõuan just õigeks ajaks, et näha, kuidas oranžides tunkedes vanamees minu autoga rongist välja sõidab ja parklasse kiirendab. Tõstan teolt tabatud tegelase kohe võtmetest tühjaks.
Edasi leian kaubanduskeskuse, sest kiirnuudlid on siiski õnnestunud koju kappi unustada. Šoping läbitud, võtan suuna Kemijärvele.
Ületan põhjapöörijoone. Sõidu käigus unustan mind rongis vaevanud mure liigroheliste lehtede pärast - iga natukese aja tagant tahaks pildistama minna. Neil on siin rabalaukad ja järved ju pidevalt teeni välja. Proovin ümbrusevahtimist siiski nii mõõdukuse piires hoida, et mitte väga liiklust takistada ega teelt välja sõita. Ja ka põtru peab silmas pidama. Polegi kunagi nii tihedalt põdramärke näinud. Õpin uue sona - porokolari (sildilt "Suuri porokolaririski").
Kõrvalepõikena ronin vaatetorni. Kubiseb mustikatest ja pohladest. Kas pole torn eriti populaarne või ei ole soomlased suured korilased.
Pärast tornist alla pääsemist kogen esimest korda, et põdramärgil võiks ka mingi tähendus olla - kaks sarvedega isendit kepslevad mõõdetud soomlasliku rahuga otse märgi all üle tee, teised kaks söövad häirimatult tee ääres. Mõne aja pärast kohatud veel nelja põdra peale suudan reageerida ja nad jäädvustada.
Raja algusest Hautajärvelt mööda sõites soetan omale ka rajakaardi. Oulanka jõgi näeb vägev välja, jätan tuleviku tarbeks meelde.
Ruka. Koht, kus mul aastaid tagasi kohaliku külmarekordi tõttu kõrvalestad ära külmusid. Lahti sulamine võttis paar nädalat. Seekord külmumishirmu õnneks pole. Veel. Lõpetan just toredale helistajale kelkimise, et leidsin hotelli, kui tuvastan, et see polegi õige koht. Silt mingi suvalise maja juures. Tõsi, sealt püstloodis mäest alla sõites saab hotellini, aga ilmselgelt on see tagauks, lõpetuseks ka suur liivahunnik tee peal. Püüan mitte järve kukkuda. Nojah, hotellist sõitsin enne mööda küll, aga hoolimata püüdlikust ringivahtimisest jäi see silt tähelepanuta.
Küsitakse, kas standardtuba või tuba uues osas. Uues osas muidugi kallim. Arvan, et vahet pole ja võtan standardi. Peatselt selgub, et see tähendab lisaks pisut väsinud välimusele ka hirm-pikka matka mööda koridore. Seda viimast oleks küll öelda võinud...
Uitan natuke mööda Rukat. Üsna väljasurnud, mõned umbes sama eksinud nägudega tüübid on lisaks mulle. Pakutakse võimalust suusatõstukiga mäkke sõita. Loobun ja otsustan söömise+õlle kasuks. Kõrvaltegevusena alustan Rory Stewardiga koos jalgsimatka Heratist Kabulini.
Tualetikülastus satub ajale, mil kolm noormeest Tamperest moodustavad naaberkupee ukse juurde ummiku, jäädes kitsasse koridori oma seljakottidega kinni. Nende lahtiharutamine võtab rohkete vabanduste saatel päris tükk aega.
Hirmus palju kohalikke suurte seljakottidega. Korraks tundub, et olen ainus välismaalane, aga siis kostab koridorist ka inglisekeelset rõõmustamist Tamperesse jõudmise üle.
Rovaniemis on vastikult külm. Tabloo näitab pluss seitse. Vähevõitu. Saabuvate autorongide peatuspaiga juurde koguneb inimesi, aga kuna meie rongi sabas tilpnenud käru juures veel elumärke näha ei ole, otsustan jaamapuhveti kasuks. Mis nad mu autoga ikka nii kiiresti teha jõuavad... Saan juustusämpylat, kohvi ja mahla. Kohvitass laseb läbi. Autosaamiskohta tagasi jõuan just õigeks ajaks, et näha, kuidas oranžides tunkedes vanamees minu autoga rongist välja sõidab ja parklasse kiirendab. Tõstan teolt tabatud tegelase kohe võtmetest tühjaks.
Edasi leian kaubanduskeskuse, sest kiirnuudlid on siiski õnnestunud koju kappi unustada. Šoping läbitud, võtan suuna Kemijärvele.
Ületan põhjapöörijoone. Sõidu käigus unustan mind rongis vaevanud mure liigroheliste lehtede pärast - iga natukese aja tagant tahaks pildistama minna. Neil on siin rabalaukad ja järved ju pidevalt teeni välja. Proovin ümbrusevahtimist siiski nii mõõdukuse piires hoida, et mitte väga liiklust takistada ega teelt välja sõita. Ja ka põtru peab silmas pidama. Polegi kunagi nii tihedalt põdramärke näinud. Õpin uue sona - porokolari (sildilt "Suuri porokolaririski").
Kõrvalepõikena ronin vaatetorni. Kubiseb mustikatest ja pohladest. Kas pole torn eriti populaarne või ei ole soomlased suured korilased.
Pärast tornist alla pääsemist kogen esimest korda, et põdramärgil võiks ka mingi tähendus olla - kaks sarvedega isendit kepslevad mõõdetud soomlasliku rahuga otse märgi all üle tee, teised kaks söövad häirimatult tee ääres. Mõne aja pärast kohatud veel nelja põdra peale suudan reageerida ja nad jäädvustada.
Raja algusest Hautajärvelt mööda sõites soetan omale ka rajakaardi. Oulanka jõgi näeb vägev välja, jätan tuleviku tarbeks meelde.
Ruka. Koht, kus mul aastaid tagasi kohaliku külmarekordi tõttu kõrvalestad ära külmusid. Lahti sulamine võttis paar nädalat. Seekord külmumishirmu õnneks pole. Veel. Lõpetan just toredale helistajale kelkimise, et leidsin hotelli, kui tuvastan, et see polegi õige koht. Silt mingi suvalise maja juures. Tõsi, sealt püstloodis mäest alla sõites saab hotellini, aga ilmselgelt on see tagauks, lõpetuseks ka suur liivahunnik tee peal. Püüan mitte järve kukkuda. Nojah, hotellist sõitsin enne mööda küll, aga hoolimata püüdlikust ringivahtimisest jäi see silt tähelepanuta.
Küsitakse, kas standardtuba või tuba uues osas. Uues osas muidugi kallim. Arvan, et vahet pole ja võtan standardi. Peatselt selgub, et see tähendab lisaks pisut väsinud välimusele ka hirm-pikka matka mööda koridore. Seda viimast oleks küll öelda võinud...
Uitan natuke mööda Rukat. Üsna väljasurnud, mõned umbes sama eksinud nägudega tüübid on lisaks mulle. Pakutakse võimalust suusatõstukiga mäkke sõita. Loobun ja otsustan söömise+õlle kasuks. Kõrvaltegevusena alustan Rory Stewardiga koos jalgsimatka Heratist Kabulini.
Lisa kommentaar