Hommikusöögimenüüs ei ole kohukesi näha, seega lasen ennast insipeerida
unes minuga rääkida üritanud tegelasest ja loosi läheb chocko-pops
maitsestamata jogurtiga.
Kuna koolibussi pühapäeviti ei käi, tuleb
võtta takso. Sooja tervelt 7 kraadi, pisut tibab vihma. Aknast tundub
maastik päris tore, eriti ei kisu küll õue... Tuleb meelde, et on ju
minu viimane päev üliõpilasena, homme visatakse mind koolist välja. Aga
eks eksternielu tuleb ka ära proovida.
Hautajärvel lasen taksojuhil endale koti selga tõsta ja sammun reipalt rajale. Esialgu on männimets, siis kased, pisut puisniitu, rabalaukad. Koti raskus annab ennast küll kohe tunda, peatusi tuleb iga kilomeetri tagant. Ühtäkki hakkab kostma suur kohin. Orkaan Katrina? Ei siiski, jõgi. See kohin saab järgnevatel päevadel pidevaks saatjaks.
Esimene pikem paus Perttumakoskil, väike suupiste. Saabuvad kaks kalameest ja räägivad, et toimub miskine kalapüügivõistlus, võin ka vaatama jääda kui tahan. Ahaa, see oligi siis see, mida taksojuht mulle rääkida üritas. Lähen siiski edasi.
Mustikasöömispeatuse ajal möödub minust soome vanapaar, kes marsruudi vastu huvi tunneb ja on rõõmus, et neil suuri kotte vedada pole. Rohkem rahvast ei kohtagi. Maastik läheb künkaks-mättaks kätte ära. Rupakivi-nimelise vaatamisväärsuse tarbeks ronin siiski lisajupi mäest alla. Suure koti jätan üles ootama. Omapärane kivi tõesti. Tuvastan jões ühe kalamehe.
Keskmiseks kiiruseks tuleb 2 km/h, koos pildistamis, pissimis- ja mustikapeatustega.
Kohas, kuhu õhtuks jõuda tahtsin, lõpevad äkki viidad. Näitab parkla poole. Jätan suure koti maha (millega ma ei kavatse enam sammugi astuda) ja lähen vaatama, kas telkimiskoht on seal. Midagi nagu oleks. Tagasi koti juures, otsustan enne laagrissejäämist käia ära 1,8 km vastassuunas kanjoni juures. Poolel teel hakkab tunduma, et õige rada vist läheb ikka sinna ja öömaja peaks ka nagu sinnakanti jääma. Igaks juhuks lähen ikka edasi, et asja uurida. Ongi ööbimismajake, kuhu koos minuga saabub teiselt poolt tõmmu inglisekeelne noormees. Küsib, kas mul on midagi selle vastu, kui ta seal majas ööbib. Üritan paari sõnaga selgitada oma pagasiproblemi ja teatan, et ööbin nagunii telgis. Jätan siis fotoka puuriida peale ja vudin suure koti järgi. Hoolimata äsjasest väsimusest, suudan isegi paar jooksusammu teha. Kui tagasi jõuan, on tõmmu tüüp söögi valmis saanud ja pakub ka mulle. Põiklen kõrvale, püüdes oma kotti kergemaks süüa. Tuleb välja, et tegelane on pärit Ungarist, elab-töötab praegu Oulus. Lähen tuppa sööma ja siis ka teed jooma. Ahi köeb, toas on soe, väljas seevastu muutub asi järjest rõskemaks. Tuleb välja, et majas kolm uksega eraldatud tuba puust lavatsitega ja on lausa võimatu seista vastu ettepanekule majja kolida. Saan oma toa ja peame ungi-mugri sõprusõhtut küünlavalgel. Enamasti käib jutt reisimisest, sekka ka Karimi luhtaläinud armuseikluste kirjeldusi.
Hautajärvel lasen taksojuhil endale koti selga tõsta ja sammun reipalt rajale. Esialgu on männimets, siis kased, pisut puisniitu, rabalaukad. Koti raskus annab ennast küll kohe tunda, peatusi tuleb iga kilomeetri tagant. Ühtäkki hakkab kostma suur kohin. Orkaan Katrina? Ei siiski, jõgi. See kohin saab järgnevatel päevadel pidevaks saatjaks.
Esimene pikem paus Perttumakoskil, väike suupiste. Saabuvad kaks kalameest ja räägivad, et toimub miskine kalapüügivõistlus, võin ka vaatama jääda kui tahan. Ahaa, see oligi siis see, mida taksojuht mulle rääkida üritas. Lähen siiski edasi.
Mustikasöömispeatuse ajal möödub minust soome vanapaar, kes marsruudi vastu huvi tunneb ja on rõõmus, et neil suuri kotte vedada pole. Rohkem rahvast ei kohtagi. Maastik läheb künkaks-mättaks kätte ära. Rupakivi-nimelise vaatamisväärsuse tarbeks ronin siiski lisajupi mäest alla. Suure koti jätan üles ootama. Omapärane kivi tõesti. Tuvastan jões ühe kalamehe.
Keskmiseks kiiruseks tuleb 2 km/h, koos pildistamis, pissimis- ja mustikapeatustega.
Kohas, kuhu õhtuks jõuda tahtsin, lõpevad äkki viidad. Näitab parkla poole. Jätan suure koti maha (millega ma ei kavatse enam sammugi astuda) ja lähen vaatama, kas telkimiskoht on seal. Midagi nagu oleks. Tagasi koti juures, otsustan enne laagrissejäämist käia ära 1,8 km vastassuunas kanjoni juures. Poolel teel hakkab tunduma, et õige rada vist läheb ikka sinna ja öömaja peaks ka nagu sinnakanti jääma. Igaks juhuks lähen ikka edasi, et asja uurida. Ongi ööbimismajake, kuhu koos minuga saabub teiselt poolt tõmmu inglisekeelne noormees. Küsib, kas mul on midagi selle vastu, kui ta seal majas ööbib. Üritan paari sõnaga selgitada oma pagasiproblemi ja teatan, et ööbin nagunii telgis. Jätan siis fotoka puuriida peale ja vudin suure koti järgi. Hoolimata äsjasest väsimusest, suudan isegi paar jooksusammu teha. Kui tagasi jõuan, on tõmmu tüüp söögi valmis saanud ja pakub ka mulle. Põiklen kõrvale, püüdes oma kotti kergemaks süüa. Tuleb välja, et tegelane on pärit Ungarist, elab-töötab praegu Oulus. Lähen tuppa sööma ja siis ka teed jooma. Ahi köeb, toas on soe, väljas seevastu muutub asi järjest rõskemaks. Tuleb välja, et majas kolm uksega eraldatud tuba puust lavatsitega ja on lausa võimatu seista vastu ettepanekule majja kolida. Saan oma toa ja peame ungi-mugri sõprusõhtut küünlavalgel. Enamasti käib jutt reisimisest, sekka ka Karimi luhtaläinud armuseikluste kirjeldusi.
Lisa kommentaar